Inimene võib söömishäiret häbeneda ja varjata aastaid

Eestis on 7,7 protsendil naistest söömishäire. Foto: SCANPIX

Tartu Ülikoolis söömishäirete teemalise doktoritöö kaitsnud psühhoterapeut Iris Podari sõnul peetakse söömishäiret sõltuvushäireks ja nagu ka teiste sõltuvushäirete puhul, häbenevad inimesed seda väga.

«Nad püüavad teiste eest oma käitumist, kas siis oksendamist või lahtistite tarvitamist või dieetravimite võtmist varjata nii kaua kui võimalik. Sellepärast pöördutakse arsti juurde hoopis mingi kaasuva diagnoosiga. Minu praktikas on see väga sage, et pöördutakse kas depressiooni või ärevushäirega. Inimene ei räägigi aastaid terapeudile sellest, et tal on tegelikult ka söömishäire,» selgitas tohter ajakirjale Universitas Tartuensis.

Teise söömishäirete teemalise doktoritöö kaitsnud kliiniline psühholoog Kirsti Akkermanni sõnul ei ole Eestis tegelikult tehtud epidemioloogilisi uuringuid söömishäirete sageduse kohta. «See on üllatav, aga nii on. Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuring, mille tulemused kajastuvad ka minu doktoritöös, annab esmakordselt aimu söömishäirete sagedusest,» möönis Akkermann.

Selgus, et Eestis on 7,7 protsendil naistest söömishäire – kas anoreksia, buliimia, ülesöömishäire või täpsustamata söömishäire, viimase sagedus on kõige suurem. Rohkem on probleeme naiste seas, aga söömishäireid esineb ka meestel. Eesti tendentsid on sarnased nii Euroopa kui ka Ameerikaga. Anoreksia esinemissagedus on alla ühe protsendi, buliimia oma 1,5 protsenti. Täpsustamata söömishäired on kõige levinumad söömishäired üldse, neid on keskmiselt üle kolm protsenti, samas pälvivad need kõige vähem tähelepanu.

Kaasuvad häired

«Küllalt raske on ikkagi täpselt öelda, kui palju on söömishäiretega inimesi.Mind ehmatas, kui palju on Euroopa Liidus praegusel ajal söömishäiretega inimesi – 1,2 miljonit. See on päris suur number ja kui me paneme sinna juurde ka söömishäiretega kaasuvad häired, siis väga suur hulk noori naisi lihtsalt kannatab,» rääkis Podar.

«Mõnedel andmetel on isegi kuni 75 protsendil söömishäiretega inimestel ärevushäire, pooltel depressioon. Väga mõtlemapanevad numbrid. Just ka sellest vaatenurgast, mida see tähendab meie tervishoiusüsteemile, sest söömishäirete ravi on väga kallis,» lisas Akkermann.

Akkermanni sõnul ei mõjuta söömishäirete teket vaid geenid – söömishäire kujuneb toitumise piiramise, geneetiliste, bioloogiliste, isiksuslike ja sotsiaalkultuuriliste faktorite koosmõjus.

«Meil kõigil võivad olla riskigeenid, aga meil ei kujune kõigil välja söömishäiret. Minu arvates on see ohtlik, kui me omistame kõik põhjused millelegi sellisele, mida me ei saa muuta,» rääkis ta.

Mida peetakse söömishäireks?

Iris Podari sõnul on tegelikult raske konkreetset piiri tõmmata, mis on normaalne toitumiskäitumine ja kust algab söömishäire. Omavahel võistlevad kaks uurimissuunda: üks arvab, et peab olema kindel piir terve inimese ja söömishäirega patsiendi vahel. Seda kasutatakse ka kliinilises praktikas, kus patsient saab diagnoosi ja sellele järgneb ravi. Teine uurimissuund ütleb, et selget piiri ei ole. On mingi vahemik skaalal, kus paiknevatel inimestel võib, aga ei pruugi vallanduda söömishäire. Kui inimese elus ilmneb mingi asjaolude kokkusattumine, võib vallanduda söömishäire. Vastasel juhul aga mitte.

«Söömishäirete keskmeks on kehakuju ja -kaalu ülemäärane väärtustamine, hirm kaalutõusu ees ja sellest tulenevad äärmuslikud katsed kaalutõusu piirata. Kindlasti on üks häirekriteerium, kui see hakkab takistama inimese igapäevast psühhosotsiaalset funktsioneerimist ja põhjustab talle kannatusi. Diagnoosi panemisel on see pool väga tähtis. On oluline mainida, et söömishäired põhjustavad tõsiseid terviseprobleeme,» selgitas Kirsti Akkermann.

Iris Podari kaitses doktoritöö teema «Söömishäired, isiksus ja kultuurilised erinevused» ning Kirsti Akkermann teemal «Serotoniinisüsteemi talitluse biomarkerid ja söömishäirete sümptomid». Mõlemad doktorikraadi kaitsnud töötavad ka kognitiivkäitumise terapeutidena ning puutuvad söömishäiretega inimestega kokku iga päev.