Rinnapiima doonor: pumpasin kolm tundi päevas

Ida-Tallinna keskhaiglas kohtusid täna enneaegsete laste emad ja rinnapiimadoonorid. Fotol doonor ja ema Janne Raavik. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Kaks enneaegse lapse ema rääkisid Postimehele, mida tähendab olla rinnapiima doonoriks.

«Kui mu esimene laps sündis, vajas ta alguses intensiivravi,» rääkis kahe lapse ema Janne Raavik. «Intensiivravi osakonnas nägin, millises abitus seisus need vastsündinud on ja kui hädasti nad piima vajavad, seega teise lapse sündides teadsin kindlalt, et soovin ka ise aidata.»

Esimestel kuudel viis Janne kotitäite kaupa piima Ida-Tallinna keskhaigla piimapanka. «Aitamine toimub alati oma lapse kõrvalt. Minul õnneks jätkus piima mõlemal korral küllaga ning teise lapse kõrvalt sain ka doonoriks olla,» lisas ta.

Janne hinnangul võiksid naised seda üksteisele rohkem soovitada: «Ma ei leia, et see oleks peale käimine, kui arst või ämmaemand äsja sünnitanutele seda võimalust rohkem pakuks. Äsja emaks saanud naine tunneb sel hetkel nii palju rõõmu ja tänulikkust ning miks mitte seda jagada.»

Kahe lapse ema Katrin Abroi otsustas doonoriks hakata samuti pärast teise lapse sündi. «Laps sündis kuuendal kuul ning alguses toideti teda neli kuud sondiga. Hakkasin piima koguma tema tarbeks 140-liitrisesse külmakirstu ning kui ta lõpuks sööma hakkas, sõi ta väga vähe, umbes 200 milliliitrit päevas» rääkis Katrin. Et rinnapiim säilib kuni kuus kuud, otsustas temagi doonoriks hakata.

Rinnapiima pumpamist ta tüütuks lisatööks ei pea: «See võttis minul kuni kolm tundi päevas, aga see on kõik hea eesmärgi nimel. Samal ajal saab ju lugeda või midagi muud kasulikku teha.»

«Kõik vajalik piima pumpamiseks ja säilitamiseks pakutakse haigla piimapanga poolt,» selgitas Ida-Tallinna keskhaigla neonatoloogia osakonna juhataja Pille Andresson.

Doonoreid võib Andressoni sõnul jagada kolme gruppi: «Osad teavad juba last kandes, et soovivad võimalusel doonoriks olla, teised saavad selle info imetamisnõustajalt või ämmaemandalt. Kuid valdav osa, kusagil 80 protsenti, on siiski ise enneaegsete laste emad.»

Piimadoonoriks saamisel kehtivad tema sõnul isegi karmimad reeglid kui vereloovutajatele. «Naine peab olema täiesti terve, mitte jooma ega suitsetama, teda testitakse mitmete haiguste suhtes,» selgitas Andresson. Lisaks analüüsitakse ka piima: «Piim ei tohi olla saastunud, see tähendab liigselt nahaga kokku puutunud. Nahal elavad mikroobid ja bakterid, mis iseenesest ei ole ohtlikud, ent kui neid satub piima liiga palju, ei ole see enam sobilik doonorluseks.»

Enneaegseid lapsi toidetakse spetsiaalse ülipeenikese sondiga, tilgutades doonoripiima suhu või ninna. Postimehe külaskäigu ajal sai doonorema piima parasjagu üks 27. nädalal sündinud ilmakodanik, kes veetis oma esimesi elupäevi veel inkubaatoris.

«Kriitiline piir on temal õnneks juba ületatud. Aga kui kõik oleks väga hästi, siis ei oleks ta siin. Haiglas tuleb tal ilmselt veeta veel mitu kuud,» lausus Andresson.

Doonorpiima eelis seisneb individuaalses annustamises. «Kuna me analüüsime piima, siis teame täpselt selle kalorsust, valkude, rasvade ja suhkru sisaldust. Seega kõige pisemad saavad ka kõige rammusamat, mida neil nii hädasti tarvis on,» lisas Andresson.