Liigne enesekriitika põhjustab ülekoormusvigastusi

Rahvaspordimedalid Foto: Marko Saarm / Sakala

Värskest uuringust selgub, et valdav enamus tippsportlaste vigastustest on põhjustatud ülekoormusest ning sama kehtib ka rahvasportlaste kohta.

Eesti juurtega Linköpingi Ülikooli professor Toomas Timpka jõudis sellise järelduseni äsja British Journal of Sports Medicine’s avaldatud uurimuses, kirjutab portaal marathon100.com.

Timpka poolt juhitud tiim uuris Rootsi tippkergejõustiklaste vigastusi ühe aasta pikkuse perioodi jooksul 2009.a.  Uuringus selgus, et 278 sportlasest koguni 71 protsenti komistas 12 kuu jooksul vigastuste otsa. Vigastustest 97 protsenti klassifitseeriti ülekoormusvigastuste alla. 

Uuringu käigus analüüsiti ka sportlaste psühholoogilist käitumist.  Selgus, et liigne ja pidev enesekriitika ning enese süüdistamine on üks ülekoormusvigastuste tekitajaid.

Enamus ülekoormusvigastusi saab alguse kergest põletikust.  Kui anda esimeste probleemide ilmnemisel kehale mõned päevad puhkust, siis põletik/mikrotraumad paranevad.

Kuid jooksjad, kes kalduvad rohkem ennast süüdistama ja on enesekriitilisemad, ignoreerivad selliseid märke ning ei ole valmis treeningkoormust vähendama. 

Seega, kui traditsiooniliselt on ülekoormusvigastuste põhjusena peetud liiga suuri treeningmahte, siis Timpka pakub välja täpsema põhjuse.  Ülekoormusvigastuste põhjuseks pole mitte liiga suur treeningkoormus (nt. iganädalaselt läbitud kilomeetrid) iseenesest, vaid liiga suur koormus neil hetkedel, mil vigastus on tekkimas ja keha vajab puhkust.

«„Olen teadlane ja spordifänn,» kommenteeris Toomas TImpka Marathon100-le oma tausta.  «Minu valdkonnaks on terviseinformaatika ja epidemoloogia.»

 «Me ei olnud üllatunud, et leidusid seosed psühholoogiliste faktorite ja vigastuste vahel, kuid meid üllatas seoste tugevus,» sõnas Timpka.  «Psühholoogilised faktorid olid ülekoormusvigastuste tekkepõhjusena tugevamad, kui tavapärased põhjused nagu treeningmaht.»

«Uuringut alustades olime üllatunud, et sellist teemat polnud varem põhjalikumalt uuritud.  Tõenäoliselt on uuringute teostamisel lähtutud paradigmadest – psühholoogid on uurinud psühholoogiat ja epidemioloogid on uurinud oma valdkonda, kuid valdkonnaülest uurimust on olnud minimaalselt.»

«Minu isiklik arusaam on, et eliitsportlasi tuleb harida rohkem, kui seda tehakse praegu,» lisas Timpka.  «Treenerite, manageride ja sportlaste rollid peavad muutuma ning sportlane peab hakkama senisest rohkem vastutama.  Ainult sportlane teab, mis tema kehas toimub.  Ainult tema saab lugeda oma keha signaale.  Loomulikult on see sama oluline ka rahvasportlase jaoks.»