/nginx/o/2015/11/22/4726105t1h65b8.jpg)
Kui 1964. aasta läks tänaste EL liikmesriikide jaoks ajalukku kui aasta, kus sündis kõige enam lapsi – 7, 7 miljonit –, siis poole sajandiga on see number mitme miljoni võrra langenud.
Graafik: nii palju on sündide arv Euroopa riikides 50 aastaga muutunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Värskeima 2013. aasta statistika andmetel oli Euroopa Liidu 28 liikmesriigi (EL-28) elussündide arv kaks aastat tagasi 5,1 miljonit last ning sündimuskordaja, mis näitab sündide arvu 1000 inimese kohta, oli 10 last, selgub Eurostati statistika ülevaatest. Kõrgeim elussündide arv registreeriti tänastes Euroopa Liidu liikmesriikides 1964. aastal, kui see arv oli 7,7 miljonit.
Küll aga on alates 1960. aastatest see number viimase 50 aastaga liikunud langustrendis, vähenedes 7,5 miljonilt 5 miljonile 2002. aastal, mis on olnud ajavahemiku kõige madalam näitaja seniajani. Pärast seda on number mõnevõrra paranenud, jõudes 2008. aastaks 5,5 miljoni lapseni, kuid pärast seda on taas kergelt langema hakanud.
Sündide arvu languse taga on peamiselt asjaolu, et laste arv naise kohta on vähenenud. Siinkohal peetakse sündimuskordajat 2,1 elussündi naise kohta selliseks tasemeks, mis tagab positiivse iibe. Sündimuskordaja 1,3 elussündi naise kohta on arenenud riikides piiriks, mille puhul võib rahvaarv kriitiliselt langeda ning märgiks riigile, et tuleb mõelda abinõude peale, mis aitaks seda numbrit tõsta.
2003. aastal oli EL-28 riikide keskmine sündimuskordaja 1,47 elussündi naise kohta, sellele järgnes kerge langus. 2010. aastaks tõusis see aga 1,62 elussünnini naise kohta, langedes samas 2013. aastaks 1,55 elussünni peale naise kohta. 2010. aasta kasvu selgitatakse sellega, et siis hakkasid sünnitama ka need naised, kes karjääri või muude põhjuste pärast olid lapse saamist seni edasi lükanud.
Kui vaadata, mis viimase 50 aasta jooksul on erinevates EL-28 riikides toimunud, siis ajavahemikus 1980 kuni 2000. aastate alguseni langes sündimuskordaja oluliselt enamuses riikides. 2000. aastaks oli see langenud alla kriitilise 1,3 elussündi naise kohta näiteks Bulgaarias, Tšehhis, Kreekas, Hispaanias, Itaalias, Lätis, Sloveenias ja Slovakkias. Pärast mitmeaastast madalseisu hakkas see suures osas riikides pärast 2003. aastat taas tõusma. 2013. aastaks oli enamikus Euroopa Liidu riikides see kõrgem kui kriitiline 1,3 elussündi naise kohta, erandiks olid üksnes Hispaania, Poola ja Portugal.
Viimase 50 aasta jooksul on vahe suurima ja vähima sündide arvuga riikide vahel järjest vähenenud. Kui 1960. ja 1980. aastatel oli kõrgeima sündide arvuga riigi, Iirimaa ja madalaima sündide arvuga riikide – 1960. aastal Eesti ja 1980. aastal Luksemburgi –, vahe 1,8 elussündi naise kohta ning 1970. aastal oli see lausa 2 elussündi naise kohta, siis 1990. aastaks oli vahe vähenud 1,1 elusünnini (siis Küprose ja Itaalia vahel). Alates 2000. aastast on see vahe jäänud 0,7 kuni 0,8 elussünnini naise kohta.
Viimatise 2013. aasta seisuga on Euroopas kõrgeimate sündimuskordajatega riigid Iirimaa ja Prantsusmaa, kus see jääb napilt alla 2 elussünni naise kohta. Samas madalaim sündimuskordaja oli kaks aastat tagasi Portugalis (1,21 elussündi naise kohta), Hispaanias (1,27 elussündi naise kohta) ja Poolas (1,29 elussündi naise kohta).
Kui võrrelda neid riike, kus oli ka 1990. aasta sündimusstatistika olemas, siis ainult Belgias, Itaalias, Hollandis ja Sloveenias oli sündimuskordaja 2013. aastaks kasvanud ning Taanis ja Suurbritannias jäänud samaks. Samas üle 30-protsendilist langust sündimuskordajas kogesid ajavahemikus 1990 kuni 2013 Küpros, Malta, Poola ja Slovakkia. Kõige järsem langus leidis aset Küprosel, kus 1990. aastal oli sündimuskordaja 2,41 elussündi naise kohta, samas 2013. aastaks oli see langenud 1,30-le.
Nagu ka juba eelpool mainitud, siis üks tendents, mis aitab mõnevõrra selgitada sündide arvu langustendentsi on asjaolu, et järjest kasvab nende paaride osakaal, kes on otsustanud pereloomist mõneks ajaks edasi lükata. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et ajavahemikus 2001 ja 2013 on sünnitajate keskmine vanus kasvanud 29. eluaastalt 30,3 eluaastale.