Kiiksudest kallutatud elu ehk kompulsiivne häire

Paljud enaiste jaoks on oluline, et kodu oleks alati piinlikult puhas. Foto: SCANPIX

Mõnel hakkab sees keerama, kui toidutaldrikul salat juhtumisi lihakastmega seguneb. Teine kontrollib enne magamaminekut 8 korda, kas äratuskell on ikka aktiivne. Kolmas peab kütust võttes koguse timmima alati 30 liitri peale. Kas väiksed veidrad igapäevaharjumused teevad elu keerulisemaks või lihtsamaks, uuris leht Koduvald.

Kompulsiivsed ehk sundteod on tegevused või rituaalid, mida inimene justkui peab tegema. Need võivad tunduda kõrvaltvaatajale täiesti absurdsed ja ega tegija isegi neid enamasti mõtesta, ta vaid juhindub mingist alateadlikust vajadusest.

Mõnikord võib see teha elu keeruliseks. No kui mõistlik on alustada tüli sellest, et elukaaslane hakib porgandit supi sisse pikuti, mitte kuubikutena? Või kas pole absurdne teha draamat, kui saadad mehe poodi ja ta tuleb sealt tagasi valet värvi vetsupaberiga? Või kui gluteenivaba elu pooldav naine keeldub suudlemast meest, kes on äsja võileiba söönud? Nii võib juhtuda. Juhtubki.

Samas võivad väiksed kiiksud olla ka hoopis inspireerivad ja distsiplineerivad. Väidetavalt armastas leiutaja Nikola Tesla töötada pimedas. Kontorisse jõudes palus ta assistendil lasta akendele kardinad ette ja tõsta need üles ainult siis, kui väljas peaks olema äikesetorm. Kirjanik Victor Hugo andis kirjutamise ajaks kõik seljas olevad riided teenindajale ja noomis, et ta ei tohi neid tagastada enne, kui on oma päevatööga ühele poole saanud. Aga luuletaja Friedrich Schiller hoidis kirjutuslaua sahtlites mädanenud õunu, mille lõhn innustas teda luuletusi kirjutama.

Paljudel pealtnäha täiesti adekvaatsetel inimestel võib olla kiikse, mis nii muigama kui pead vangutama panevad. Mõned näited elust enesest.

Värvide kooskõlamine

Mul on mingi teema värvidega. Ma kahtlustan, et see ulatub tagasi lapsepõlve, kui ema ütles, et üks enesest lugupidav naine ei kanna kunagi rohkem kui kolme värvi. Täna on see omandanud kaugelt suuremad mõõtmed kui vaid koti ja kingade omavaheline toonisobivus. Vetsupaber näiteks peab olema kollane. Miks? Sest vaip on kollane. Ja kätepesuseep. Ja käterätik. Ja kollast vetsupaberit, sellist ilusat kollast, pakub ainult Rimi, mis kahjuks ei ole mu kodupood. Nii et kui ma sinna juhtumisi satun, tulen enamasti korraliku hunniku rullidega välja.

Tükk aega ei olnud mul kodus veiniklaase. Ma keeldusin ostmast läbipaistvaid. Need pidid olema kollased. Hea küll, bordoopunased oleksid ka läbi läinud. See ei olegi nii lihtne, kui lähed poodi sedavõrd konkreetse sooviga. Läks tubli pool aastat, kuni leidsin.

Nimekirjade kütkes

Kui ma tulen hommikul kontorisse ja laua peal ei ole eesootava päeva tööde nimekirja, siis ma olen suhteliselt segaduses. Tavaliselt teen eelmisel õhtul nimekirja valmis ja neid töid, mida seal kirjas ei ole, ma järgmisel päeval lihtsalt ei teegi. Päeva lõpus kriipsutan tehtu maha, mis tegemata jäi, kannan üle järgmisse päeva. Eraeluliste asjade kohta on mul eraldi nimekiri. Mine poodi, laki küüned, kasuta hambaniiti, kirjuta emale. Sellised asjad on seal kõik kirjas. Kui kirjas ei ole, siis ei tee ka. Ma ise arvan, et tegelikult on selline harjumus üsna distsiplineeriv, kuigi sõbrad on nalja visanud, et esimene käsk mu nimekirjades ongi see, et tee nimekiri.

Vanasti oli mul kaks eraldi märkmikku ka, täna saan ühega hakkama. Kusjuures need märkmikud on mul aastast 1996 kõik alles. Ükskõik kuhu ka kolin, alati tulevad need minuga kaasa. Esoteerika usku ema ütleb, et ei ole tervislik neid märkmikke ja päevikuid endaga kaasas tassida, sest siis nagu ei suudaks inimene oma minevikust lahti lasta. Aga minul on justnimelt hirm, et kui ma nad ära viskan, siis kaotan nagu ühenduse oma minevikuga ja mul täiesti ükstaskõik, mis arvavad selle kohta kõik maailma esoteerikud kokku.

Süsteemide loojad

Raamatud minu riiulites on alati süsteemselt paigutatud. Kõigepealt on teemablokid: seiklusjutud, esoteerika, ilukirjandus... Kui on ühe sarja raamatud ja ühekõrgused, siis reastan need tähestikulises järjekorras. Kui on erineva kõrgusega raamatud, siis selles järgekorras, kõrgeim alati vasakul.

Tassid minu köögiriiulil peavad olema alati sirges reas ja kõrvad vasakule poole. Ja nõudepesurestist ärme üldse räägi. See pole miski juhuslik ladustamine, seal on süsteem ja strateegia. Kõige taha suured taldrikud, ettepoole väiksemad, tassidel on oma koht. Kui keegi teine need sinna valesti reastab, siis ma vaikselt käin ja tõstan ringi.

Pesu triikimisel on mul ka süsteem. Alati laotan triikimata pesu kahte hunnikusse. Ja mitte kunagi ei hakka ma pealtpoolt võtma, vaid keeran hunnikud ringi ja siis hakkan kahe kaupa mõlemast riideid võtma. See, et mul võiks olla midagi konkreetset kusagilt hunniku keskelt vaja, selline asi ei tööta. Alati pealtoolt.

Kindlad kujud köögipoolel

Mul on mingi arusaam, kuidas mingis toidus peavad asjad olema lõigatud. Mind hullult häirib, kui on teistmoodi. Kodus on ette tulnud nii mõnigi dramaatiline olukord sellepärast. Ma hoian end küll tagasi, kui elukaaslane on olnud nii armas ja mulle supimaterjali valmis hakkinud, aga jumal küll – Aasiapärases supis ei saa olla porgandid ratasteks lõigatud! Piklikud peavad ju olema. Rattakujulised võivad vanaema kalasupi sees olla. Ma teadvustan küll, et see on minu probleem, aga mind ikka tõsiselt häirib, kui on valesti.

Pimeduses peidus

Ma põhimõtteliselt elan pimedas. Kardinad on kogu aeg ees. Kogu aeg. Kui keegi tuleb ja need eest ära lükkab, tunnen ma end füüsiliselt halvasti ja olen sunnitud need tagasi nihutama. Köögi laes olevast kahest lambipirnist on mul alati üks välja keeratud. Magamistoas pole laelampi üldse. Vannitoa lüliti on seadistatav – saab keerata nii hämaramaks kui valgemaks. Ma ei kujuta ette, kes on need inimesed, kes tahaks hommikul täisvalguse peale lasta ja pesema minna. Ja see ei ole isegi nali – on ette tulnud kordi, kus ma olen tagurpidi kampsuniga majast välja läinud. Ma lihtsalt ei ole märganud pimedas. Ja mu arst ütleb, et pidev pimedas elamine on mu käbinäärme ajus tuksi keeranud ja sellest olen ma saanud unehäired. Aga ma tõesti tunnen end valges ruumis halvasti.

Liikumise trajektoorid

Kodust tööle ja töölt koju sõites pean valima alati erinevad trajektoorid, ma ei suuda sama teed kaks korda läbida. Mõtlen alati enne läbi, mis kaudu sõidan. Ja kui näiteks jalutama lähen, peab teekond alati moodustama ringi. Näiteks seda Laagri-Saue kergteed ma kasutada ei suuda. Mis mõttes ma kõnnin edasi-tagasi? See ei ole väga mõeldav.