Politsei põrkus MMSi väärteouurimisel vastu pangasaladust

Kloordioksiid. Foto: SCANPIX

Internetis imeravimina tutvustatud naatriumkloriti lahuse MMS müügiga seoses alustatud väärteomenetluses osutus püsiva tegevuse tõendamine keelatud majandustegevusena pangaandmetele juurdepääsuta võimatuks.

Tegevusloata ja keelatud majandustegevuse menetluses kujunes pangasaladus oluliseks takistuseks, mistõttu palus politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher riigikogu sotsiaalkomisjoni abi seaduses esineva kitsaskoha lahendamisel.

«Majandustegevuse all mõeldakse püsiva iseloomuga tulu saamise eesmärgiga tegevust. Seega ei piisa majandustegevuse tõendamiseks ühe või kahe tunnistaja ütlustest selle kohta, et isik pakkus või müüs talle kaupa, sest sellega ei saa tõendada, et tegevus on püsiv,» selgitas Vaher.

Vastavalt krediidiasutuste seadusele peab krediidiasutus avaldama pangasaladuse kirjalikus või elektroonilises vormis esitatud järelepärimise vastusena kohtueelse uurimise asutusele ja prokuratuurile alustatud kriminaalmenetluses, kuid väärteo menetlemisel pangasaladust ei avaldata, välja arvatud maksu- ja tolliametile.

Vaher andis riigikogu sotsiaalkomisjonile ülevaate seoses tänavu septembris Eesti Päevalehes tõstatatud MMSi teemaga, mistõttu viis politsei ohuennetuslikul eesmärgil läbi vestlused Facebooki suletud kommuuni liikmetega, kelle postitatud kommentaaridest võis järeldada, et nad on imeravimit manustanud lastele.

Vestluse eesmärgiks oli teavitada inimesi, et MMSi kasutamise ohutuse kohta puuduvad tõendid ja sellega võivad kaasneda tervisekahjustused.

Avalik teemakäsitlus ja riigi selgitustöö on Vaheri sõnul teatud osas olnud tulemuslik – mitmed inimesed andsid politseile teada, et pärast MMSi teema avalikustamist on nad kemikaali kasutamise lõpetanud.

Teatud osa inimestest keeldusid politseiga vestlemast ning nende hoiaku järgi võib järeldada, et nad on veendunud MMSi kasutamise pooldajad, keda ümber veenda ei ole võimalik.

Enamik neist, kes on niinimetatud imeravimit kasutanud, põhjendavad seda asjaoluga, et tavameditsiinist pole olnud abi, arstid ei ole piisavalt hoolivad ega piisavalt kättesaadavad või määratakse arsti poolt ravi, mis lapsele ei sobi. Sellest võib järeldada, et arstide-lastevanemate omavaheline suhtlemine ei ole piisav või ei põhine üksteise mõistmisel. Esines ka selgitusi, et arstid hilisemalt muutsid ravi ning abi saadi seega tavameditsiinist, mistõttu niinimetatu imeravimist loobuti, märkis Vaher.