Eesti kaitsevägi: kõrvaltoimetega malaariaravimite kasutamisel on mitu põhjust

Kaitseväelane. Foto on illustratiivne. Foto: Marianne Loorents / Virumaa Teataja

Eesti kaitseväes kasutatakse malaariaravimitena peamiselt Lariami ja Malarone'i, kuigi nende võtmisega võivad kaasneda tõsised kõrvaltoimed.

«Ükski ravim pole lõpuni ohutu, tuleb lihtsalt erinevaid riske ja kasutegureid hinnata,» ütles kaitseväe peastaabi meditsiiniteenistuse vanemstaabiohvitser kolonelleitnant Oleg Novikov, kelle sõnul kasutatakse Eesti kaitseväes malaaria kemoprofülaktikaks (ennetavaks ravimimanustamiseks) lisaks eespool mainitud ravimitele ka Doksütsükliin. Erinevate kõrvaltoimetega malaariaravimite kasutamisel on tema hinnangul mitu põhjust. 

Novikovi sõnul tegelevad nii kaitseväelased kui kaitseväe tervishoiutöötajad malaaria kemoprofülaktika korraldamisega oma üksuses ja on teadlikud Lariami võimalikest sagedastest (iiveldus, oksendamine, pearinglus, peavalu, kõhuvalu, unisus, unehäired) ja harvadest (meeleolu langus, mäluhäired, segasus) kõrvaltoimetest ning ohtudest.

Eestis Lariamiga seotud enesetapujuhtumeid pole

Novikov lisas, et kaitseväe isikkoosseisule tagatakse vastavasisuline info ja vajadusel nõustamine ka muudel malaaria profülaktikaga seotud teemadel. «Alustades sellest, et võrreldes Doksütsükliiniga pole eelpool nimetatud antibiootikumid, vaid profülaktilised preparaadid, kuni selleni, et Lariami peab võtma kord nädalas, teisi aga iga päev,» selgitas Novikov ning tõdes, et seega on väiksem risk ravimivõtmist unustada.

Ta lisas, et samuti pole Eesti kaitseväelastel olnud nii suuri Lariami kõrvaltoimeid, et oleks tulnud selle preparaadi kasutamisest täiesti loobuda. Kui kellelgi esineb kõrvaltoimeid, siis asendatakse preparaat Malarone’i või Doksütsükliiniga.

«Ühtegi enesetapu juhtumit, mida saaks seostada Lariami kasutamisega kaitseväes Eestis või operatsiooni piirkondades, registreeritud ei ole,» nentis Novikov.

Mis malaariaravimit millal kasutatakse?

Lariam on kaitseväe meditsiiniteenistuse eeliseks pikaajaliste missioonide ja lähetuste puhul malaariariski piirkondades.

Malarone’i eelistatakse lühiajaliste missioonide/lähetuste puhul malaariariski piirkondades või kasutatakse alternatiiviks Lariamile, kui isikul esineb selle preparaadi individuaalne talumatus ehk kõrvaltoimed. Malarone kasutamisel võivad esineda Lariamiga sarnased kõrvaltoimed, kuid reeglina on need lühiajalisemad ning nõrgemad.

Doksütsükliini on lubatud kasutada üksuse arsti/õe otsusel alternatiivina Lariamile ja Malaronile, kui nende ravimite suhtes esineb konkreetsel inimestel rasked kõrvaltoimed.

Ravimiamet: kahe ravimi kättesaadavus on igal juhul vajalik 

Ravimiameti ohutusjärelevalve büroo juhataja Maia Uusküla sõnul arvestab amet maailma terviseorganisatsiooni (WHO) antud soovitustega. WHO soovitab kasutada nii Lariami (toimeainega meflokviin) kui Malarone’i (toimeainetega atovakvoon ja proguaniil) malaaria kemoprofülaktikaks ja raviks. Doksütsükliini soovitatakse vaid neile, kes ei saa mingil põhjusel kasutada kahte esimest ravimit.

Uusküla sõnul soovitab WHO ka seda, et kui kemoprofülaktikat on tehtud ühe ravimiga, siis malaariasse haigestumisel tuleks raviks kasutada kindlasti teist ravimit. «Seetõttu on igal juhul vajalik vähemalt kahe ravimi kättesaadavus,» lisas ta.

Kõigile ei põhjusta kõrvaltoimeid

Valikuvõimalus puudutab kõrvaltoimeid. Lariam ei põhjusta kõigil kõrvaltoimeid. «Kellele Lariam sobib, saab seda kasutada, « selgitas Uusküla ja lisas, et kui ilmneb, et kõrvaltoimete tõttu ei saa meflokviini toimeainet sisaldavat ravimit kasutada, saab selle vahetada teise ravimi, Malarone või viimase valikuna Doksütsükliini, vastu.

Ta lisas, et Lariamiga peab profülaktikat alustama 2 kuni 3 nädalat enne piirkonda minekut, seega tõenäoliselt ilmnevad häirivad kõrvaltoimed juba enne missioonile minekut ning vajadusel saab ravimit vahetada.

«Paraku on nii, et veel ei ole leiutatud ravimit, millel oleks vaid head ja soovitud toimed ja mitte ühtegi kõrvaltoimet,» tõdes ka Uusküla. Kui teatakse võimalikke riske ja on valikuvõimalus, saab riske vähendada. Uusküla lisas, et malaaria on väga tõsine haigus, mistõttu igal juhul kaalub profülaktikast/ravist saadav kasu üles võimalikud kõrvaltoimed.

Lariami kasutatakse nii malaaria profülaktikaks kui raviks, kombinatsioonis teise malaariavastase ravimiga. Lariami saab kasutada kõigi malaaria tüvede profülaktikaks - ka nende tüvede, mis on teiste malaariavastaste ravimite suhtes resistentsed. «Seega on ta teatud olukordades valikravimiks,» lisas ravimiameti ohutusjärelevalve büroo juhataja.

Kasu ületab ohud

Uusküla tõdes, et kuigi meflokviini seostatakse rohkemate kesknärvisüsteemi kõrvaltoimetega, ületab tema kasutamisest saadav kasu kindlalt võimalikud ohud. «Meflokviini kasutamist on seostatud krampide, ärevuse, ärrituvuse, pearingluse, paranoia, enesetapumõtete, depressiooni, hallutsinatsioonide ja vägivaldsuse teket,» rääkis ta ja lisas, et pärast ravi lõpetamist, need nähud üldjuhul kaovad. 

«Tuleb tähele panna, et malaaria tekitab krampe palju sagedamini, näiteks kemoprofülaktikaks meflokviini kasutamisel võivad krambid, entsefalopaatia ja psühhootilised reaktsioonid tekkida 1 inimesel 10 000st,» selgitas Uusküla. Tema sõnul võivad tserebraalse malaariaga patsientidel esineda samad nähud 1 haigel 200st.

Uusküla sõnul tuleks esimeste kõrvaltoimete tekkimisel (rahutus, ärevus, segasus) ravi kohe katkestada ja rääkida arstiga.

Ta tõdes, et kõige sagedasemad meflokviini kõrvaltoimed on seedetrakti häired (iiveldus, oksendamine, seedehäired), mis mõjutavad ravisättumust palju enam.

Psüühikahäirete riski vähendamiseks ei tohi meflokviini anda neile, kellel on olnud varasemalt tserebraalne malaaria, samuti neile, kellel on või on varasemalt olnud depressioon, ärevushäire, psühhoos, skisofreenia, epilepsia või muud krambid.

Teised malaariaravimid

Malarone’i kasutatakse samuti kemoprofülaktikaks ja tüsistusteta malaaria raviks, kombinatsioonis teiste malaariavastaste ravimitega.

Malarone on üldjuhul hästi talutav – kõige sagedamini teatatud kõrvaltoimeteks on peavalu, köha, seedetrakti häired (kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus). Harvem võivad tekkida pearinglus, suuhaavandid; väga harva vereloomehäired (neutropeenia, aneemia), valgustundlikkus, tõsised nahareaktsioonid.

Doksütsükliin põhjustab valgustundlikkusreaktsioone ehk päikesevalguse toimel võivad tekkida fototoksilised reaktsioonid tugeva päikesepõletuse sümptomitega. «Kuna sõjalised missioonid on reeglina rohke päikesevalgusega piirkondades, ei ole ka doksütsükliin seal parim ja esimene valik,» ütles Uusküla.

Mis kõige ohutum?

«Küsimusele, mis on kaitseväelase tervisele kõige ohutum, ei saa üheselt vastata – arvesse tuleb võtta seda, millisesse sõjakoldesse kaitseväelane saadetakse, millised on seal peamised haigutekitaja tüved ja resistentsus, kui pikaajaliselt tuleb kemoprofülaktikat teha, kuidas kaitseväelane talub ravimit, kas tal esineb mingeid faktoreid, mis on ühe või teise ravimi vastunäidustuseks,» rääkis Uusküla.

Eestis on müügiluba ka Plaquenilil (toimeainega hüdroksüklokviin), kuid seda ravimit tohib kasutada vaid teatud malaaria tüvede põhjustatud malaaria profülaktikaks, mitte Plasmodium falciparumi korral, mis on kõige ohtlikum tüvi.

Lisaks on Eestis müügiluba Eurartesimil (toimeainetega dihüdroartemisiniin ja piperakviintetrafosfaat, kuid seda kasutatakse vaid tüsistusteta malaaria raviks, mitte profülaktikaks, lisas Uusküla.