Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/12/23/4826047t1h0a11.jpg)
Välja ravimata jäänud angiin võib kergesti muutuda krooniliseks, kõige efektiivsemaks ravimeetodiks on siis kurgumandlite kirurgiline eemaldamine. Seda lõikust pole vaja karta, samuti seda, et mandlite eemaldamise järel nõrgeneks immuunsüsteem. Mädased kurgumandlid on palju suurem riskifaktor, kirjutab Kaire Kenk Aja Lehes.
Tartu ülikooli kliinikumi kõrvakliiniku juhataja dr Priit Kasenõmm rõhutab, et kroonilise kurgumandlipõletikuga inimesed peaksid kindlasti kaaluma mandlite eemaldamist, mitte uskuma soolapuhujaid, posijaid ja internetifoorumeid. Peamine vastuargument kurgumandlite eemaldamisele on see, et kurgumandlid on looduse poolt antud ja järelikult väga vajalikud.
Tõsi on, et kurgumandlid on oma olemuselt kaitseorganid, mis ülemistes hingamisteedes paiknedes täidavad nii-öelda väravavahi rolli. Need kaitsevad meid eelkõige lapseeas, hiljem nende kaitsefunktsioon järk-järgult väheneb. Oma asukoha tõttu puutuvad kurgumandlid pidevalt kokku haigustekitajatega ja teiste kahjustavate teguritega. Seetõttu võib eriti põhjamaade niiskes ja külmas kliimas, kus inimesed on alatasa nohus ja ahmivad külma õhku, tekkida kurgumandlites endas krooniline põletik.
Mõningatel juhtudel kujuneb see välja korduvate ägedate põletike (angiinide) tõttu, kuid paljudel juhtudel kujuneb krooniline kurgumandlipõletik välja hiilivalt ja jääb sageli märkamatuks. Siis ei pruugi patsient teadagi, et tema kurgumandlid on muutunud armistunud mädakottideks ning neist imendub verre mikroobide tekitatud mürke, mis omakorda põhjustavad teiste organite haigestumist.
Haiged mandlid ei ole tingimata suured, paistes ja punased. Samuti ei tervene mandlid iseenesest pärast angiini läbipõdemist. Tervis võib küll paremaks muutuda, kuid mandlitele spetsiifiline lümfoidkude asendub mittereaktiivse sidekoega, millel ei ole kaitsevõimega enam mingit seost. Sellele side- ehk armkoele on omane kootumine ehk kokkutõmme. Kroonilisele tonsilliidile on lõppfaasis iseloomulikud väikesed kurgumandlid, mis viitavad seal kaua kestnud põletikule.
«Haigete kurgumandlitega on seotud eelkõige südamepõletikud ja -rütmihäired, liigesepõletikud, neerupõletik, pidev väike palavik ning ülemäärane kurnatuse ja väsimuse tunne,» ütleb dr Kasenõmm. «Inimene ei haigestugi enam angiini, võib talve üldse ilma külmetushaigusteta üle elada, aga mandlid on jätkuvalt mädased. Kahjuks ei parane sellised mandlid enam iseenesest, mäda ei kao sealt kuhugi.»
Selline inimene ei haigestugi enam klassikalisse angiini. Krooniline tonsilliit võib tal väljenduda pigem selles, et ta jääb põduraks, haigestub väga kergesti nohusse, köhasse, teistesse ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonidesse. «Sageli on krooniliste tonsilliitide põdejad sellised inimesed, kes kardavad kergesti külmetuda ning käivad paksu mantli ja salliga peaaegu jaanipäevani välja. Need inimesed peaksid küll kohe nina-kõrva-kurguarsti juurde minema,» nendib Kasenõmm.
Nõrkus koos lihasevaluga on üks kolmest rahvusvahelisest kriteeriumist, millal mandlioperatsioon on vajalik. „Kui rääkida tõsisematest tüsistustest, siis selleks on kaela mädapõletiku teke, mis nõuab kaelakudede avamist, mäda väljalaskmist ja tõsist intensiivravi. Eriti raske kulu korral võib selline seisund olla eluohtlik,“ hoiatab Kasenõmm.
Millal saab kurguvalust angiin?
Mitte igasugune kurguvalu ei ole angiin. Sagedamini haigestuvad inimesed sügisel ja talvel siiski ülemiste hingamisteede viirusnakkustesse, millega kaasnevad kurguvalu, nohu ja köha.
Inimene saab ise eristada angiini tavalisest külmetushaigusest: sümptomid on tugevamad ja valulikumad. Bakteriaalne äge kurgumandlipõletik algab tavaliselt järsu palaviku tõusu ja kurguvaluga, lisaks võib tekkida peavalu ja väsimus. Kaelal suurenevad lümfisõlmed.
Äge kurgumandlipõletik ehk äge tonsilliit ongi rohkem tuntud angiinina, kuna mandlid on erkpunased ja turses. Mandlitele võib tekkida ka valge katt ja mädane eritis. Põletikust on üldjuhul haaratud ka neel, andes tugeva kurguvalutunde, mistõttu võib haiguse perioodil olla raskendatud näiteks söömine.
Turse võib tekkida kogu neelupiirkonnas. Kurgumandlid ja ümbritsevad lümfisõlmed suurenevad, kuna nendes toimub mikroobide intensiivne hävitamine. Angiini korral nohu ja köha ei esine. See on oluliseks sümptomiks – kui kurguvalu esineb üksi, tuleb kindlasti pöörduda perearsti poole, et ta kurgumandleid uuriks.
Tavaliselt tekib üldine väsimustunne, peavalu ning isutus. Ägedat tonsilliiti põhjustab enamasti bakter, mis levib hõlpsasti inimeselt inimesele. Haigustekitajad levivad õhu kaudu ja satuvad sissehingamisel neelu limaskestale.
Millal muutub mandlipõletik krooniliseks?
«Krooniline tonsilliit on kurgumandlite korduv põletik,» ütleb ortodontiakeskuse otorinolarüngoloog (kõrva-nina-kurguarst) Epp Pool. «Selle tagajärjel tekivad mandlite krüptidesse valkjad lagunenud koe kogumikud, mõnikord esineb ka vedelat mäda. Kurgumandlites olevad laguproduktid imenduvad verre ning hakkavad kahjustama teisi elundeid, näiteks südant, neere ja liigeseid. Mandlite esmaseks ülesandeks on pakkuda kaitset väliskeskkonnast pärinevate haigustekitajate vastu. Kroonilise põletiku korral kaotavad nad oma kaitsefunktsiooni ja hakkavad meid pigem kahjustama.»
Kõige sagedamini esineb tema sõnul kroonilist kurgumandlite põletikku lastel, teismelistel ja noortel täiskasvanutel. Alates keskeast kulgeb see üldjuhul väheste ägenemistega. Samas esineb kroonilisele põletikule iseloomulikke organismi üldreaktsioone, näiteks krooniline väsimus, ebaselge põhjusega palavikud, sagedased haigestumised ülemiste hingamisteede haigustesse jne. «Tagajärjeks on tihti patsiendi elukvaliteedi oluline langus, alates sellest, et ta kaebab pidevalt halva enesetunde üle, kuni pidevate haiguslehel olekuteni välja,» nendib dr Pool.
Kui kurgumandlite põletik on muutunud krooniliseks, annavad sellest märku sagedased kurguvalud (valu võib kiirguda isegi kõrvadesse), samuti halb hingeõhk. Kindel tunnus on mädakorgid mandlites, patsiendid on neid ka välja köhinud. Väikestel lastel võib kroonilisest põletikust märku anda isegi kõhuvalu, suurematel lastel lümfisõlmede suurenemine kaelal. «Väsimus, isutus ja liigesevalud on üldised sümptomid,» ütleb Pool.
Diagnoosimisest lõikuseni
Kroonilist kurgumandlite põletikku oskab enamasti diagnoosida iga perearst tavalise läbivaatuse käigus. Ta hindab mandlite suurust, konsistentsi ja mädakorkide esinemist. Juhul kui patsient põeb kroonilist tonsilliiti, väljub spaatliga vajutamisel mandlikoest mädakorke, vahel ka vedelat mäda. «Mõnikord aga toimub mäda kogunemine tonsillikoe sees ning mäda avastatakse alles operatsiooni käigus. Olulised on ka patsiendi kaebused ning haiguse eellugu,» nendib Pool. Kõige efektiivsemaks ravimeetodiks kroonilise tonsilliidi puhul on mandlite kirurgiline eemaldamine. Üldjuhul teostatakse operatsioon üldnarkoosis, kuid mõnes kliinikus tehakse seda ka lokaalanesteesiaga.
Operatsioonijärgne taastumine võtab aega umbes kaks nädalat. Selle aja jooksul eemalduvad ka valkjad katud mandlite armikohtades, mis sinna kohe pärast lõikust tekkisid.
Söögiks peab tarvitama jahedaid, pehmeid ja püreestatud toite. Doktor Kasenõmm ütleb, et rangetel taimetotilastel on tekkinud sellega seoses probleem. «Kõik arstid soovitavad pärast operatsiooni süüa rohkelt jäätist, aga nemad ju jäätist ei söö. Ütlesin siinkohal, et jäätist võib, aga ei pea sööma.» Enamik patsiente peab regulaarselt võtma ka valuvaigisteid ja kaheks-kolmeks nädalaks füüsilisest koormusest ning spordist loobuma.