Seltsidaamidel Eestis tööd jagub

Foto: SCANPIX

Jaanuari algul tegutsemise teist aastapäeva tähistavad Viljandi seltsidaamid laiendavad oma tegevuspiirkonda ja tahavad külades elavatele üksikutele eakatele pakkuda peale suhtlemise ka abi kergemates kodutöödes, kirjutab Anu Bollverk Aja Lehes.

Viljandis Pauluse kiriku kõrval kolmekorruselise kortermaja ühes elutoas istuvad kaks naist ümmarguse diivanilaua ümber. Laual põleb küünal ja täpilistes tassides aurab kohv. «Kaks soldatit!» ütleb Salme (82) kaarte lauale visates võidukal toonil. Lea (71) püüab naerdes oma pihust tugevamaid kaarte leida – ta ei taha sugugi jälle turakaks jääda.

Neid Turaka-mänge on Salmel ja Leal olnud tuhandeid. Lisaks tundide kaupa niisama jutustamist, pluss telefonikõned. Alles eelmisel õhtul helistas Salme ja jutustas, kuidas käis taluturul ja ostis  piklikke «Laura» kartuleid, seitse tükki, kokku 750 grammi ja maksid 25 senti.

Just sellisest igapäevaelu jagamisest tunnevad paljud üksikud vanurid puudust. Viljandis aitavad seda leevendada seltsidaamid ehk MTÜ Teeme vabatahtlikud. Lea on üks neist.

Üksi jäänud eakaid on Viljandis palju. On Salmegi majas: ta nimetab vaid ülemises korteris elavat 86-aastast naist ja allkorruse Leidat, kes saab 2. veebruaril 88-aastaseks. Salmel on erakordne numbrimälu: pruugib vaid nimetada mõne tuttava nime, kui ta «tulistab» hetkega tolle vanuse ja sünnipäeva.

Salme saab igapäevaeluga muidu kenasti hakkama. Ühest kõrvast ta ei kuule ja põlved teevad pisut häda, aga ei midagi hullu.

Salmel on seltsidaamiga vedanud. Telefonis räägivad nad lausa iga päev. «Ta helistab mulle ja küsib, mis ma teen ja kuidas lapsed elavad, ja räägib, mis tema on kuulnud või teinud,» ütleb Lea.

Pühapäevahommikuti helistab tavaliselt Lea ise ja teatab, et on pannkoogihommik, hakaku Salme nüüd tema poole liikuma. Siis Salme läheb. «Ema ütles kunagi: «Ole purulaisk, aga täida käsku!» Ma ei viitsi minna, aga kui Lea käseb, siis peab minema. Kui ta helistab, et kas tulen lõunale, siis peab minema. Ega teist korda ei kutsuta, nii võid ilma jääda,» jagab Salme naerdes elutarkust.

Lea on seltsidaamiks kahele vanaprouale ja ühele 88-aastasele härrale. Lisaks juhib ta juba 20. aastat Viljandi naisliitu ja korraldab tarbijate ühistu pensionäride klubi Aovalgus kokkusaamisi. «Kui inimene tahab, siis jõuab kõigega hakkama saada,» ütleb ta ise. Kaks ja pool aastat tagasi mattis ta mehe, nüüd leiab ta rõõmu sellest, kui saab kedagi aidata. «Üle kümne aasta, alates 1996. aastast, aitasime naisliiduga eestkoste- ja hooldusperesid. Kui mu mees oli väga haige ja suri, siis ma mõtlesin, et pühendun nüüd täielikult sellele, millega kunagi sai alustatud: ma pean inimesi aitama,» ütleb Lea.

Suurest heategemise tahtest võttis ta endale esialgu liiga suure koorma kanda. «Maikuus olin omadega täiesti läbi. Olin iga päev kolm korda päevas käinud ühe raskelt suhkruhaige proua juures, kes on voodis ja ratastoolis, tegin talle kohvi, keetsin süüa. See oli rohkem juba nagu koduhooldus, nüüd käin korra päevas ja peamiselt seltsi pakkumas. Ainult poest toon talle ka, mis vaja,» räägib ta. Seltsi ootab too proua väga: laseb tulijal istet võtta ja tahab siis kuulda kõigest, kus Lea on käinud ja mida teinud.

Lea ütleb, et saab ka ise oma hoolealustega suhtlemisest palju tagasi. «Mis ma teeksin üksinda kodus? Nüüd sisustan oma aega, saan uusi mõtteid, muljeid, õpin inimsuhetest aru saama, samuti sellest, mis on tinginud need olukorrad, milles inimesed on,» tunnistab ta.

Vahel võib see aga olla ka üsna raske koorem kanda. Näiteks kuulata kedagi tundide kaupa oma lapsi kirumas, et nood ei aita ja pension on väike ja ravimitele kulub palju ja üüri ei jaksa maksta. «Kõik see kuhjub ja sa ei suuda ju inimest aidata, ainult kuulad. Ja kuulama ma pean – tal on ju mure. Nii palju saan aidata: kui ta saab kõik südamelt ära rääkida, läheb tal kergemaks,» ütleb Lea.

Tänusõnu kuulevad seltsidaamid ka, peamiselt oma hoolealuste lastelt. «Salme tütar on mulle palju kordi helistanud, et on nii tänulik selle eest, et ma tema emaga tegelen. Viis mu tänuks isegi Pärnusse spaasse!»

Seltsidaami suurimaks väljakutseks on enesekehtestamine

Seltsidaami teenust koordineerib MTÜ-s Teeme selle juhatuse liige Epp Johani (46), kes ise on seltsidaamina erand: ainus keskealine pensionäride hulgas.

«Minul on kaks toredat silmaõõmu, 88 ja 83. Nad on muidu atsakad, saavad ise hakkama, aga ühel pole Eestis ühtegi lähisugulast, teisel on ka lapselapsed mööda ilma laiali ja ta on ikka nagu üksi,» räägib Epp. «Nad on hästi laia silmaringiga, tunnevad elu vastu huvi ja kui nendega vestelda, siis annab see endale nii palju tagasi. Nad tahavad kuulda, kus ma käisin, mida tegin. Kui käin koolitusel, siis pean selle sisu neile edasi jutustama. Nad tahavad näha, mis ma käsitööringis valmis olen teinud. Me räägime kõigest, vahel ise ka imestan, kui avatud nad on.»

Seltsidaamide ülesanne ongi Epu sõnul leevendada üksindust ja pakkuda seltsi. «Et eakas oleks eluga kursis ja tal oleks kindel inimene, kellele ta saab oma muret kurta. Lastele ei taheta alati kõigest rääkida, neid ei taheta koormata. Siis on hea, kui saab omasugusega mõtteid vahetada ja võib-olla saame mure kohapeal ära lahedada, pole vaja lapsi tülitadagi,» selgitab ta.

Nagu Lea, nii saab Eppki seltsidaamina treenida oma kaardimänguoskust. «Ma käin ühe härra juures, tal on Alzheimeri tõbi, eelmist päeva või kokkuleppeid ta ei mäleta, aga seda, mis nooruspõlves on ära õpitud, surmani! Temaga mängime siis kabet ja kaarte ja ta teeb mulle kogu aeg pähe,» räägib Epp naerdes.

Vajadusest nende teenuse järele annavad tavaliselt teada üksi elavate eakate lapsed või naabrid. «Sageli helistavad lapsed, et ema või isa on päev otsa üksinda, kas keegi meist läheks ja oleks natukenegi seltsiks, hoiaks neil silma peal,» ütleb Epp.

Ta tunnistab, et seltsidaamiks olemise juures on kõige suurem väljakutse enesekehtestamine, piiride seadmine. «Kuidas ise ellu jääda selle koorma all, kui kõik räägivad sulle oma muresid. Ja kuidas jätta mingi vaba aeg ka enda jaoks, mitte et oled kogu aeg kõigi jaoks saadaval – nii põled ise läbi,» selgitab ta. «On neid, kes poevad sulle naha vahele ja  veeretavad vastutuse sinu õlgadele, et sina justkui peaksid nende probleemid ära lahendama. Aga meie ei saa nende ja nende laste vahelistesse suhetesse sekkuda. Neid, kes ei saa oma lastega läbi, on palju ja see teeb nad muidugi õnnetuks.»

Tegemist oleks mujalgi

Viljandi seltsidaamid, keda praegu on 15, tähistavad 2. jaanuaril tegutsemise 2. aastapäeva. Epu arvates on nüüd paras aeg laiendada tegevust maakonna küladesse. «Maale tulevad meil seltsilised, kes teevad ka kergemaid kodutöid. Vahel on vaja transpordiga aidata, näiteks poodi viia. Mis need vanainimese põhiprobleemid on: ei saa taburetile ronida, et ülevalt riiulilt tolmu võtta, ei saa kardinaid vahetada, aknaid pesta. Voodipesu vahetamine on ka talle tohutu ettevõtmine. Siis seltsiline aitab ära vahetada ja kui on mõnda teenust vaja, näiteks vallakeskuses pesemas või pesu pesemas käia, siis aitab seltsiline vallaga suhelda,» selgitab Epp.

Seltsidaamid (ja tulevikus ka seltsilised) pakuvad samuti võimalust koos kontserdile või mõnele üritusele minna. Epp on oma «vanaemasid» viinud muusikakooli tasuta kontserdeid kuulama ja prouad on selle eest väga tänulikud.

«Mõned tahavad väljas käia, aga üksi ei julge, neil on tasakaaluhäired. Tahavad, et saatja oleks kõrval. Mõni on nii atsakas, et tahab teatrisse minna, võtab ise piletid ja siis teavitab, et nüüd tuled minuga teatrisse. Mõnel on see hirm, et üksi jalutama minnes kaob mälu ära ja ta ei tea enam, kuspoole kodu jääb,» toob Epp näiteid. Tavaliselt püüab ta oma hoolealuse toast välja saada, kui tollel midagi vaja on. «Tal on mugav anda mulle sedel, et ma tooks poest ja apteegist need ja need asjad. Aga kui tal on jalad korras, siis ütlen, et davai, nüüd paned riided selga ja läheme koos. Ma võin aidata kotti kanda, aga kui ta saab ise valida ja ise rohtu küsida, siis ta peab kaasa mõtlema. Üks meie eesmärkidest on saada nad ise toimetama, et nad saaksid oma kodus võimalikult kaua hakkama. Õpitud abitust tekib ju muidu palju.»

Mõned eakad suhtlevad oma seltsidaamiga Skype’i teel

Sageli teeb vanainimeste olukorra väga raskeks lein. «Kui härrad kaovad kõrvalt ära, ja selliseid on meil mitu, annavad prouad alla. Ei tee enam süüa, ei tõuse hommikul voodist üles, no milleks nüüd rohtu võtta ... Kui neil oli enne väga lähedane suhe ja nüüd on selle asemel tühimik, ei oska nad sellega midagi peale hakata, sest neil pole enam kellegi eest hoolitseda. Kahe proua juures käib seltsidaam iga päev, juba aasta otsa. Südametunnistus ei luba neid jätta. Lapsed on teistes linnades, nemad ei saa nii tihti tulla,» räägib Epp.

Üks seltsidaam, 77-aastane Maime, suhtleb üksikute eakatega Skype’i teel. «Tema liigub rulaatoriga, käimine on raske, aga ta suhteb hea meelega arvuti abil. Mõnele eakale on lapselapsed Skype’i kasutamise ära õpetanud ja neil on omavahel väga tore suhelda: saavad üksteisele näidata raamatuid, mida loevad, või käsitööd, mis on valmis saanud. Alati ei pea ju teise juurde koju minema,» ütleb Epp.

Peamine on suhtlemine, olgu siis näost näkku, telefoni või arvuti teel. Epp räägib ühest oma hoolealusest, kellele Soomes elav tütar on tellinud kahel nädalapäeval tunniks ajaks koduhooldaja. «Nad teevad koduseid toimetusi ja kui toas enam midagi teha pole, siis käivad surnuaias, teevad seal platsi korda või käivad käevangus turul ja poes ära. Aga ta ütleb mulle, ma ikka käiksin tema juures, et ta tahaks rohkem rääkida. Et abilisel läheb see tund aega askeldades, aga mina olen täiesti tema päralt. Me istume ja vaatamegi otsa ja räägimegi, nii et väljas on ammu pimedaks läinud, me pole tuldki põlema pannud!»

MTÜ Teeme seltsidaami/seltsilise teenus

Pakume eakatele vabatahtliku seltsilise teenust. Vabatahtlikuks seltsiseks on kena inimene, kes sisustab sinu vaba aega meeldivate tegevustega. Kutsu ta endale külla! Tihti võid tunda end üksildaselt, kuid see ei ole ainuüksi sinu mure. Pakume lahendust!

Teenus sisaldab:

• ajalehe, ajakirja, raamatu ettelugemist
• jutuajamist ja mängulist ajaviidet
• koos poest toidu kojutoomist
• saatjat jalutuskäikudel
• saatjat kultuuriüritustel
• abi ametiasutustes käimisel
• koos kodus toimetamist

*Ootame uusi vabatahtlikke! Seltsidaamiks sobib inimene, kes tunneb endas jõudu teisi motiveerida, innustada ja oskab olla neile toeks. Oluline on kuulamisoskus, empaatiavõime ja positiivne ellusuhtumine.

*Samas ootame ka infot üksikute eakate ning omastehooldajate kohta, kes sooviksid endale seltsidaami külla korra nädalas. Külastuse hind on sümboolne üks euro (katab helistamis- ja transpordikulu).

mtuteeme.com