Lugeja kiri: riik käsib korras abivahendi välja vahetada, kuigi uus ei pruugi olla parem

Uus kord kohustab käimisraami pärast nelja-aastast kasutamist välja vahetama. Foto: Tairo Lutter

Riigi poolt pandud kohustus abivahend teatud aja jooksul välja vahetada on üheks hinnatõusu põhjuseks, leiab Postimehe lugeja, keda ärgitas kirjutama  Tiina Kangro abivahendite uue korra teemaline arvamuslugu tänases Postimehes.

Lisaksin siia omalt poolt ka teise põletava probleem, mis hinnad lakke veab - piiraeg. Piiraeg on aeg, mille jooksul ettevõte võib üldse abivahendit rentida. Võtame näiteks käimisraam, mille piirajaks on määratud neli aastat. See on aeg, mille jooksul firma peab abivahendi amortisatsiooni arvestama nulli ja teenima ka oma kasumi. Pealse seda aega peab firma käimisraami uue vastu vahetama, mis võib juba oma soetushinnalt olla kallim ja seega kujuneb rendihind kallimaks. Käimisraam on ehituselt üsnagi lihtne ja päris kindlasti ei amortiseeru nelja  aastaga. Mul omal peres kasutusel raam, mille vanus 10 aastat ja näeb välja peaaegu nagu uus, funktsionaalsust pole kaotanud ehk et võiks edasi kasutada.

Hüva, aga äkki on rentija nõus selle sama raami mingi sümboolse summa eest nõus omale ostma? Loomulikult, sest abivahend on terve ja kasutuskõlbulik, kuigi võib-olla saanud värvikahjustusi ja mõningaid kriime konstruktsioonile. Aga ei, see ei ole võimalik põhjusel, et sest tulenevalt võlaõiguseadusest lasub müüjal kohustus kaheaastane pretensioonide lahendamise kohustus, mis on ettevõtte seisukohalt kulukas tegevus. Kui ettevõte seda siiski teeks, siis loomulikult kajastuks see risk rendihinnas. Seetõttu ettevõte viib parem selle raami parem Kuusakoskisse ja üritab mulle uut raami rentida, mis ei pruugi oma omadustel enam nii sobiv ollagi, kuid selle eest uus.  

Aga sellega see veel ei piirdu, siin on veel üks nõks - rentival firmal lasub üks kord  aastas teha abivahendile hooldust (tõsi, käimisraamide see kohustus ei laiene). Ehk et üks kord aastas vaatab rendileandja abivahendi üle ja vahetab kulunud osad omal kulul välja ning nii nelja aastat. Minu loogika ütleb siinkohal, et ilusti hooldatud ja hoitud abivahend ei amortiseeru nelja aasta jooksul nullini, võib olla ainult 75% või 50%, aga siiski oma funktsiooni täitev.

Lisaks kõigele lisandub minu puhul veel aspekt, et kuidas ma seletan lapsele, et ühel toredal päikselisel päeval tuleb meile koju üks onu ja võtab ära sinult sinu funktsionaaltooli (on 15 aastat vana, kui täiesti korras, kuigi kate on kulunud ja värvil kriipsud peal) ja käimisraami (vanust peaaegu 10a ja samuti täiesti töökorras) ning viib need otse joones utiliseerimisele, kuna neid enam seaduse järgi rentida/müüa ei tohi.  Uue tooli ja raami järgi peame hoopiski Võrru sõitma, sest sealne firma tegi soodsama pakkumise kui senine rendileandja. Aga see on juba eraldi teema.

Järgmisena vahetame välja hr ministri ametiauto uue ja soodsama Dacia Logan vastu, välja, mis siis et praegune auto veel sõidaks aastaid, kuid kahjuks seadus ei luba ja mis siis et uus auto ei vasta vajadustele. Aga peaeesmärgi ju täidab siiski, sõita saab ja mis peamine on tuttuus! Kas pole nii?