Ametnik: riik ei sunni käimisraami välja vahetama

Abivahendid aitavad toime tulla. Foto: Tairo Lutter

Jaanuari algusest jõustunud määrus on tekitanud palju segadust, muuhulgas on inimestele jäänud mulje nagu käsiks riik neil edaspidi igati korraliku abivahendi nelja aasta pärast  tagasi andma ning ilmselt kallima hinna eest uue rentima.

«Kuidas ma seletan lapsele, et ühel toredal päikselisel päeval tuleb meile koju üks onu ja võtab ära sinult sinu funktsionaaltooli (on 15 aastat vana, kui täiesti korras, kuigi kate on kulunud ja värvil kriipsud peal) ja käimisraami (vanust peaaegu 10a ja samuti täiesti töökorras) ning viib need otse joones utiliseerimisele, kuna neid enam seaduse järgi rentida/müüa ei tohi. Uue tooli ja raami järgi peame hoopiski Võrru sõitma, sest sealne firma tegi soodsama pakkumise kui senine rendileandja,» kirjutas täna üks Postimehe lugeja.

Aga just nii saab tema aru uuest abivahendite korra määrusest, mis kehtestab renditavale abivahendile maksimaalse kasutusaja. See on kirjutaja sõnul ka üks põhjus, miks abivahendeid rentivad firmad tõstsid uuel aastal rendihindu. «Käimisraami piirajaks on määratud neli aastat. See on aeg, mille jooksul firma peab abivahendi amortisatsiooni arvestama nulli ja teenima ka oma kasumi,» selgitas ta. Ta lisab, et pärast nelja aastat peab firma käimisraami uue vastu vahetama, mis võib juba oma soetushinnalt olla kallim ja seega kujuneb rendihind kallimaks. Et just maksimaalne kasutusaeg on üheks hinnatõusu põhjuseks kinnitas täna Postimehele ka Invaru juhatuse esimehe Enn Leinuste.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna riigimeetmete juhi Raimo Saadi sõnul on asjalood teisit. Mitte kedagi ei kohustata pärast kasutamisaja lõppu olemasolevast abivahendist loobuma. «Kasutusaeg tähendab seda, et selle aja jooksul on vahendi soetamisele tehtud kulutused tasa teenitud ehk pärast selle lõppu on riik  selle nö kinni maksnud,» selgitas Saadi.

Kui maksimaalne kasutusaeg on läbi on inimesel kolm võimalust. Ta kas ostab selle vahendi rentinud firmalt välja, kus juures jääkväärtuse määrab  ettevõte, või jätkab selle üürimist ettevõttega kokkulepitud hinna eest. Kuid firma riigilt enam selle vahendi eest raha ei saa ja kaasuvaid teenuseid (nt hooldus) ei pea osutama, aga võib kliendiga kokkuleppel. Kui inimene soovib võtta riigi kompensatsiooniga kasutusele uue abivahendi, siis inimesel on õigus seda saada.

 «Me kirjutasime selle sätte määrusesse, et ettevõtted oleks motiveeritud soetama uusi ja ajakohaseid  abivaheneid, et pakkuda inimestele paremat üüriteenust,» selgitas Saadi.

Kuna Eesti suurim invavahendite üürija  on oma arved inimestele jõudnud välja saata, siis esialgsete andmetele tuginedes saab öelda, et mõningate toote- ja kliendigruppide puhul on selgunud piirhinna erisusi (nt puudega lapsed ja nendele mõeldud käimis- ja seisuraamid).

Piirhinna mõte on ametniku sõnul valdav grupp kliente jooksvalt teenindada. Kui selgub, et inimese vajadused on suuremad ja kompleksemad ning sellest tulenevalt vajab keerukamat ja kallimat abivahendit, siis need juhtumid lahendatakse erimenetlustega. «Erimenetlustega saame koondatud ülevaate inimeste vajadustest tulenevate erilahenduste kohta. Kui aja jooksul selgub mingite konkreetsete vajadustega kliendigrupp on suurem, siis kehtestatakse sellele tootegrupile eraldi piirhind,» lubas Saadi.

Kuna üüri jätkuhind lepitakse ettevõtte ja inimese vahel kokku – tegevust ettevõtte äritegevusega ja uus hind kokkuleppe küsimus.