/nginx/o/2015/11/10/4686359t1h2ae9.jpg)
Kui hiljuti on nii Eestis kui ka mujal maailma olnud palju juttu D-vitamiini positiivsetest omadustest, siis Londonis asuva King's College'i geneetilise epidemioloogia professori Tim Spectori sõnul võib D-vitamiini preparaatide võtmine olla tervisele ohtlik.
«Meditsiinispetsialistid nagu ma isegi, on juba aastakümneid osteoporoosi ja teiste luuhädade käes kannatavate patsientide seas propageerinud D-vitamiini preparaatide võtmist,» kirjutab geneetilise epidemioloogia professor Tim Spector ajalehes Independent. «Kuid hiljutine uuring D-vitamiini võtmisega seotud riskide kohta veenis mind lõpuks, et eksisin.»
Spector juhib tähelepanu uuringule, mis näitas, et D-vitamiini võtmine väga suurtes kogustes võib suurendada mahakukkumise riski. Kuigi D-vitamiin aitab väidetavalt vältida luumurde ja pikalikukkumist, aeglustada vananemist ning aitab lihased ja immuunsüsteem tugevamaks muuta, ei ole tema sõnul kunstlike D-vitamiini preparaatide kasulikku mõju tavalistele inimestele veel keegi tõestanud.
Seejuures näitavad hiljutised uuringud, et vitamiinipreparaatide võtmine võib olla ohtlik. Ühest laiapõhjalisest uuringust selgus, et E-vitamiini ja seleeni võtmine võib suurendada eesnäärme vähi riski. Eelmisel aastal näitas ka ligikaudu poolt miljonit inimest hõlmanud 27 uurimistöö põhjal tehtud analüüs, et vitamiini- ja mineraalipreparaatide regulaarne võtmine ei hoia ära vähki ega südamehaigusi ja üleliia suurte koguste võtmine hoopis suurendab nende riski.
Kui varem ei tundnud arstid patsientidele D-vitamiini preparaate soovitades kunagi muret, sest arvati, et paha see ikka teha ei saa, siis hiljutiste uuringute põhjal tuleks Spectori sõnul enne suurte vitamiinikoguste väljakirjutamist kindlasti järele mõelda. Tavaliselt kirjutatakse D-vitamiini välja 800–1000 toimeühikut päevas (24 000–30 000 ühikut kuus), kuid kaks eakate inimestega tehtud uuringut näitavad, et 40 000–60 000 ühiku tarbimine kuus võib olla tervisele ohtlik.
Ühes Austraalias tehtud uuringus, millesse kaasati 2000 inimest, anti katses osalejatele D-vitamiini kas suurtes kogustes või vähemalt nii palju, et selle tase veres tõusis spetsialistide hinnangul optimaalsele tasemele – ja selgus, et see tõstis luumurru riski 20 kuni 30 protsenti. Sarnase tulemuseni jõuti ka Soomes tehtud uuringus, millest selgus, et D-vitamiin ei andnud platseeboga võrreldes paremaid tulemusi, kuid selle võtmine tõstis pisut luumurdude arvu.
Sellegipoolest on raske selgitad, miks D-vitamiini preparaatide võtmine on sageli kahjulik. Mõnedel inimestel, kes viibivad palju päikese käes ja söövad regulaarselt õlist kala, on D-vitamiini tase looduslikult kõrgem kui teistel. Keegi ei ole veel tõestanud, et see oleks kahjulik.
Tavalisest kõrgem D-vitamiini tase võib olla põhjustatud ka geenidest, mistõttu ei pruugi kõigi inimeste ühe puuga mõõtmine Spectori sõnul sugugi mõistlik olla. Kõigi inimeste keha ei pruugi kunstlikult tõstetud vitamiinitasemele positiivselt reageerida. Kui tavaliselt toimub D-vitamiini süntees kehas aeglaselt ja ka selle tase veres tõuseb aegamööda, siis selle aine sisalduse hüppeline tõus veres võib näiteks ärritada meie soolestikus elavaid baktereid, kes toodavad umbes neljandiku kehas leiduvatest vitamiinidest.
Seetõttu tuleks Spectori sõnul kalliste preparaatide asemel investeerida oma tervise eest hoolitsemisesse ja vitamiinirikkasse toitu. Tema hinnangul saab 99 protsenti inimestest sel teel kätte kõik tervislikud vitamiinid, mida nad vajavad.