Arst eutanaasiast: elu pikendamine pole alati eetiline

Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastast. Foto: PantherMedia/Scanpix

Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogi ja intensiivraviarsti Katrin Elmeti sõnul on meditsiini areng pannud arstid olukorda, kus nad peavad mõnikord pikendama surma protsessi ning see ei ole eetiline. Seetõttu peavad arstid tema hinnangul hakkama mõtlema patsiendi väärika surma peale.

Elmet rääkis tänasel tänasel Eesti Bioeetika Nõukogu konverentsil «Eutanaasia ja elu lõpp - eetilised küsimused» loo 21aastasest noormehest, kes sai liiklusõnnetuse tagajärjel nii rängalt vigastada, et ta langes koomasse ega tulnud enam teadvusele.

Isegi, kui noormees oleks kunagi veel ärganud, poleks ta Elmeti sõnul hingamisaparaadita enam elada saanud. Noormees oli haiglas koomaseisundis maist kuni detsembrini, arstid toitsid teda sondi abil ning püüdsid vältida lamatiste ja muude tüsistuste teket, kuid varem või hiljem oleksid need hoolimata arstide pingutustest Elmeti sõnul nagunii tulnud.

Olukord oli väga raske ning suhted noormehe ema ja arstide vahel olid pingelised, kuna ema ainus soov oli, et poeg oleks elus, ükskõik, millisel moel. Arstid aga, teades, et noormees on vegetatiivses seisundis ning paranemislootust pole, ning eeldades, et patsient ei soovi sellist elu, võtsid lõpuks vastu otsuse, et nad ei saa ema soovile kauem vastu tulla ning kui poisil tekivad tüsistused, siis nad teda enam ei ravi, vaid lasevad tal surra.

«Ema ei suutnud pojast lahti lasta, aga meie arstidena püüdsime seista patsiendi huvide eest,» selgitas Elmet. Kui noormees lõpuks suri, oli tema ema Elmeti sõnul arstide tegevusega rahulolematu, kuid kohtuasja ta ei algatanud.

Elmeti sõnul on meditsiin väga palju edasi arenenud ning arstieetika kolmele peamisele printsiibile - säilita elu, vähenda kannatusi ning ära kahjusta - on lisandunud mitmeid olulisi nüansse, millega tuleb samuti arvestada.

Elu ja surma üle otsustamine on Elmeti hinnangul tohutult keeruline ning kui kõik ravivõimalused on ära kasutatud ning meditsiiniliselt pole enam võimalik inimese heaks midagi teha, siis tuleb lähtuda eeldusest, et inimene ei soovi, et tema kehaga lõputult manipuleeritaks.

Olukorras, kus on vaja otsustada, kas jätkata raviga jätkata või mitte, kui patsient ei ole ise otsustusvõimeline ning lähedasi kas pole või nendega pole võimalik jõuda konsensusele, peab arst lõpuks iseendalt küsima, mida tema vastavas situatsioonis sooviks.

Elmeti sõnul peavad arstid alati võimalusel konsulteerima patsiendi lähedastega, kuid samas tuleb arvestada, et lähedased ei pruugi olla meditsiinilistes küsimustes lõpuni pädevad ning teatud emotsionaalses seisundis on neil ka raske arstidelt saadud teavet vastu võtta, mistõttu on raske teha adekvaatset otsust.

Arstid peavad sellistes olukordades arvestama nii patsiendi päästmise võimalikkusega, tema enesemääramisõigusega kui ka juriidiliste ja majanduslike küsimustega.

Majandusliku külje pealt peavad arstid Elmeti sõnul otsustama, millal ei ole üha uute ravimeetodite proovimine enam õigustatud. Tegemata jätmise kunsti õppimine on tema hinnangul palju raskem kui tegemine.

Elu ja surma üle saab haiglates otsustada ainult konsiilium ja juures peab olema ka kõige kogenum arst. «Igat juhtumit tuleb käsitleda eraldi. Tuleb leida konsensus. Kui on eriarvamusi, siis elu lõpetamise otsuseid ei tehta,» rääkis arst.

Tema sõnul on arstide ülesanne tagada inimesele parim võimalik elukvaliteet ja väärikas elu lõpp ning kui arstid enam inimese aitamiseks mitte midagi teha ei saa, siis tuleb kaaluda elustamisest loobumist. «Kaotatud lahingut ei saa võita,» tõdes Elmet.