Lastearst: perearsti või -õe visiit vastsündinu koju on ülioluline

Perearsti või -õe koduvisiidist võiks olla abi nii lapsele kui ka tervele perele. Foto: Dominic Lipinski/PA Wire/PA Images

Eesti lastearstide seltsi president ja Tallinna lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna juhataja Liis Toome pooldab sotsiaalministeeriumi algatust, mille kohaselt soovitakse muuta kohustuslikuks perearsti või pereõe visiit vastsündinu koju.

Toome sõnul on perearsti või –õe visiit vastusündinu juured lapse tervise seisukohast ülioluline, kuid praegune süsteem ei toimi piisavalt hästi, kirjutab Med24. Toome hinnangul on arusaamatu, miks on niivõrd positiivne algatus kaasa toonud perearstide vastuseisu. Ta ütleb, et aasta eest sotsiaalministeeriumis toimunud ümarlaual tõdeti ühiselt vastsündinu koduvisiidi vajadust ning selle positiivset mõju lapse tervisele ja pere toimetulekule. «Lastearstide selts kindlasti toetab ministeeriumi algatust. Aastaid tagasi oli koduvisiit Eestis täiesti tavapärane ka ägeda haigestumisega laste puhul,» märkis Toome.

Toome lisas, et ka praegu on olemas kuni 18-aastaste laste ennetavate tervisekontrollide juhend perearstidele, mis on välja töötatud lastearstide ja perearstide seltsi koostöös ning mis sisaldab samuti nii pereõe kui perearsti koduvisiiti vastsündinule. Tõsi küll, seal on kirjas, et see toimub kokkuleppel perearstikeskuse ja pere vahel ehk teisisõnu ei ole see otseselt kohustuslik.

Ühe põhjusena, miks pereõe ja -arsti koduvisiidid vastsündinutele pole täiel määral rakendunud, tõi Toome välja tõiga, et vanemate initsiatiivi puudumisel ei saa perearstikeskused teavet selle kohta, et nende nimistusse kuuluval emal on sündinud laps. Kui vanasti teavitasid sünnitusosakonnad sellest esmatasandil töötavaid arste telefoni teel, siis enam seda ei tehta ning ka vastav IT-lahendus puudub. Nüüd kaalubki riik ühe lahendusena seda, et koos lapsele isikukoodi andmisega laekuks lapse ema perearstile automaatselt teade, et laps on sündinud.

Teine puudus, mis vajab korrastamist, on Toome sõnul teatud süsteemitus vastsündinute jälgimisel üldse. Kui lapsed lähevad sünnitusmajast koju enne 48. elutundi, siis kutsuvad sünnitusmajade lastearstid või siis maakonnahaiglate lastearstid nad enda juurde tagasi järelkontrolli. «Samamoodi on meil juhend, mille kohaselt on ette nähtud pereõe koduvisiit kolme päeva jooksul pärast lapse koju jõudmist ning perearsti koduvisiit teisel elunädalal. Teatud juhtudel käivad kodus ka ämmaemandad ning rinnaga toitmise raskuste korral nõustavad emasid ja jälgivad lapsi imetamisnõustajad. Kindlasti toimub teatud määral töö dubleerimist ja see tuleb korrastada,» selgitas Toome.

Vastsündinu varajane tervisekontroll on Toome sõnul ülioluline eelkõige vastsündinuperioodi iseärasustest lähtuvalt — sel ajal toimuvad lapse organismis väga kiired muutused ja esineb suur oht erinevate haigusseisundite tekkeks. Kojukirjutamise järgselt on sagedasemateks probleemideks rinnaga toitmise raskused, patoloogiline kaalukaotus ja ravi vajav vastsündinu kollasus ning esimestel elupäevadel kliiniliselt mitteavaldunud kaasasündinud haiguste ja väärarendite õigeaegne diagnoosimine.

Samuti pannakse sel perioodil väga suuresti alus lapse edasisele õigele toitmisele, vanemate toimetulekule ja lapse ning vanema lähedussuhtele. Just sel põhjusel käsitletakse vastsündinute koduvisiiti ka eraldi kogu imikuea või väikelapseea tervisekontrollidest. 

«Väikese lapsega toimetuleku probleeme võib esineda igas peres. Kindlasti on vajalik, et perearst või pereõde näeb peret nende loomulikus koduses keskkonnas – nii märkab ta enam probleeme ja nõustab peret paremini,» rääkis Toome. Samas tõdes lastearst, et vastsündinu koduvisiiti ei pea läbi viima kindlasti perearst, vaid seda võib teha ka pereõde, kui ta on väga hästi välja koolitatud ja oskab suunitletult probleeme märgata ja peresid nõustada.

Toome sõnul pole perearstidel tarvis vastsündinute juurde tehtavate koduvisiitide tõttu karta ka hüppelist töökoormuse kasvu, sest arvestades Eestis sündivate laste ning perearstide ja pereõdede arvu, siis tuleks perearstile või –õele keskmiselt juurde vähem kui üks koduvisiit kuus.