Uued normid tõestavad: üle poole Eesti lastest ei oska ujuda

Veega sõbraks saamiseks võiks näiteks harjutada läbi rõnga libisemist. Foto: Mihkel Maripuu

Hiljuti esmakordselt Eestis valminud ujumisoskuse definitsiooni järgi ei oska enamik Eesti lastest ujuda. Milks oli ujumisoskust määratleda tarvis ja millega peab hakkama saama inimene, kes oskab ujuda?

Miks uued normid kehtestati?

Päästeameti andmetel on viimase kuue aasta (2010-2015) jooksul uppudes elu kaotanud 361 inimest. Uus definitsioon peaks aitama olukorda parandada. «Väga oluline uppumissurmade põhjus on vähene ujumisoskus,» selgitas Eesti ujumisliidu president Karol Kovanen. «Skandinaaviamaades, kus ujumisoskus on sarnaselt defineeritud ja sihid paigas, oskavad ujuda peaaegu kõik inimesed, samas kui Eestis jääb vees hätta ligikaudu kaks kolmandikku lastest ja suur osa täiskasvanutest.»

«Nüüd, kui esimest korda Eesti ajaloos on ujumisoskuse definitsioon ära sõnastatud ja läbi testitud, saame tõesti öelda, et meie laste ujumisoskus ei ole piisav,» lisas Kovanen. «Kes lapsena ujuda ei oska, jääb sageli hätta ka täiskasvanuna.

Peale selle aitaks Kovaneni sõnul uppumist vältida ujumisoskuse adekvaatne hindamine, mida enamik Eesti täiskasvanuid samuti ei oska. «Eriti ohtlikuks läheb asi siis, kui on tarbitud alkoholi. Kui halva ujumisoskusega inimene muidu sügavasse vette ei tiku, siis purjus peaga juhtub seda palju sagedamini,» lisas Kovanen.

Kes peaks ujuda oskama?

«Ujuda ei peaks oskama mitte üksnes sportlased, vaid ka näiteks need, kes käivad kalal, surfavad või on niisama rannal,» sõnas Kovanen. «Kõige olulisem, missuguse tehnikaga ujutakse, vaid see, kas veega on ka tegelikult sõbraks saadud. Ülalnimetatud oskused omandanud inimene jääb vee peale ka siis, kui kallas on kaugel.»

Millega peab hakkama saama inimene, kes oskab ujuda?

Eesti ujumisliit on koostöös ujumise õpetajate, päästeameti ja Eesti vetelpääste seltsiga välja töötanud ülima õpiväljundi ehk definitsiooni, millega saab reaalset ujumisoskust mõõta. See kõlab järgmiselt: Hüppa sügavasse vette, uju 100 m rinnuli asendis, sukeldu, too käega põhjast ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades kolm minutit, uju seejärel 100 m selili asendis ja välju veest.

Kas ujumine võib olla ohtlik?

«Kuigi nii mõnigi lapsevanem arvab, et tema lapse võiks näiteks astma või mõne muu haiguse pärast ujumistunnist vabastada, aitab ujumine tegelikult paljusid haigusi leevendada,» ütles Kovanen. Tema sõnul peaks igaüks küll oma tervislikku seisundit teadma ja arsti soovitustest kinni pidama, kuid arsti keeluta ujumistunnist eemale hoida ei ole mõistlik.

Rohkem tähelepanu peaksid oma tervislikule seisundile pöörama need, kellel on mõni tõsine terviserike. «See, kes teab, et vees olles võib hoog peale tulla, peaks ujudes kindlasti sõbra kaasa võtma,» soovitas Kovanen. Sama kehtib ka jääauku ujuma minnes.  «Siis võib temperatuurimuutus olla ohtlik näiteks südamehaiguste korral, kuid ka siis ei ole tervel inimesel tavaliselt midagi karta,» sõnas Kovanen. «Üldiselt võib öelda, et Eestis on küll enamus aastast nii-öelda kehv suusailm, kuid hea ujumisilm on meil alati.»

Kovanen räägib, et peamine ujumisoskuse puudumise põhjus ongi inimese vastu töötav hirm. «See on ka loogiline. Ellujäämisinstinkt käsib inimesel ikka eemale hoida sellest, mis tundub ohtlik. Kui keegi on lapsepõlves saanud veega ebameeldiva kogemuse, siis hakkabki ta veest eemale hoidma, olgugi, et tegelikult tasuks uppumise vältimiseks veega hoopis sõbraks saada.»

Kui palju lapsi oskab tegelikult ujuda?

Eelmise aasta märtsist maini toimus ka päästeameti, Eesti ujumisliidu ja Eesti vetelpääste seltsi projekt «Veega sõber», mille käigus pandi proovile eesti laste ujumisoskus. Erinevates Eesti piirkondades osales ujumisharjutustel kokku 3910 last vanuses 8-11. Enamik lapsi oli läbinud enamiku kooliujumises ette nähtud tunde, mis tähendab, et nende ujumisoskus oleks pidanud olema hea. Kurb tõdemus oli, et ülalmainitud kompleksharjutuse suutis sooritada vaid 14 protsenti 3910 lapsest. See tähendab, et meie laste ujumisoskus ei taga vees ellujäämiseks vajaminevaid oskusi.

Seda kinnitab ka päästeameti veeohutuse kampaania käigus 2015. aastal läbi viidud uuring. Päästeamet küsitles 7-18 aastaste laste vanemaid ja paluti neilt hinnanguid oma laste ujumisoskusele. 26 protsenti küsitletutest vastas, et laps ei oska üldse ujuda, 36 protsenti, et laps suudab läbida peatusteta 25 m. Vaid 35 protsenti küsitletute lastest suudavad vanemate hinnangul peatusteta läbida 50 või enam meetrit.  

Kuidas olukorda parandada?

Täna on ujumise algõpetuse õpiväljundiks järgnev: Laps peab esimese kooliastme lõpuks suutma vees läbida 25 meetrit. «Antud õpiväljund pärineb 70. aastatest ning on selge, et reaalset vees ellu jäämise oskust see ei taga,» sõnas Kovanen.

Eesti ujumisliidu sõnul on peamiseks põhjuseks tänane kooliujumise süsteem. Õppekavades ei ole täpsustatud, kuidas või milliste tundide arvuga peaks laps ülalnimetatud 25 meetrit läbima ja seepärast on ujumise algõpetuse tase üle Eesti väga ebaühtlane. Enamikes koolides jääb ujumise algõpetuse tundide arv alla 20 ja on ka koole, kus puuduvad ujumise tunnid täielikult. Rahvusvaheline kogemus näitab aga, et eluks vajalik ujumisoskus on võimalik omandada keskmiselt 40 tunniga. Selleks peaks võimalus olema kõikide koolide õpilastel.

Olukorda aitaks parandada ka teavitustegevus, selleks et inimesed saaksid aru, et ujuma õppida ei ole kunagi hilja. «Ujuma võib õppida ka täiskasvanuna,» rõhutas ujumisliidu president. «Eriti on mulle meelde jäänud üks eakas daam, kes oli siiralt õnnelik, kui tal õnnestus veehirmust üle saada, ujuma õppida ja pukilt vette hüpata.»

Seda, kuidas õnnestus uusi nõudeid täita reporteril, vaata nädalavahetusel Postimehe terviseveebist.