Eutanaasia lubamine pole parteides jutuks olnud

Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastast. Foto: PantherMedia/Scanpix

Kuigi poliitikud tervitavad diskussiooni aktiivse eutanaasia lubamise üle, ei ole ükski partei oma kindlat seisukohta selles küsimuses veel kujundanud.

Riigikogus Isamaa ja Res Publica Liitu esindav Lauri Vahtre ütles, et praktikas on eutanaasiat sallinud enam-vähem kõik ühiskonnad ajaloo algusest peale ning kuni 20. sajandini ei arvanud keegi, et inimest, kaasa arvatud piinlevat surijat, tuleb iga hinna eest nii kaua kui võimalik elus hoida. Surijal on Vahtre sõnul aidatud kas ellu jääda või kui seda on peetud võimatuks, siis on tal lastud surra.

«Kui see ei olnudki päris «ametlik» teguviis, siis vaadati sellele läbi sõrmede,» märkis Vahtre. Tema sõnul ei ole eutanaasia kohta olemas ühte, selget, lihtsat ja igavest lahendust, mis ütleks kas «igal juhul» või «ei iial».

«Olles kaugel sellest, et eutanaasiale kiidulaulu laulda ja seda mingiks «heaks asjaks» kuulutada, oleme ometi seisukohal, et see ei tohiks olla välistatud. On olukordi ja asjaolusid, kus eutanaasia osutub lõpuks kõige humaansemaks lahendusteeks ning tuleb lihtsalt ära otsustada, millised need olukorrad ja asjaolud on,» rääkis Vahtre.

IRL-i pressisekretär Rauno Veri lisas, et erakonnal pole nii tundlikus küsimuses nagu eutanaasia ametlikku seisukota kujundatud. «Taolise probleemi puhul peame oluliseks tõsist arutelu meditsiinieetiliste valikute üle patsientide ja usuühenduste osalusel,» märkis ta.

Ka Reformierakonna avalike suhete juht Silver Pukk ütles, et erakond pole eutanaasia küsimust arutanud ning reformierakondlasest kohtunik Rait Maruste avaldas esmaspäevases Postimehes isiklikke, mitte partei seisukohti.

Riigikogu keskerakondlasest liige Jaak Aab sõnas, et aktiivse eutanaasia lubamise üle puhkeb kogu maailmas ikka ja jälle debatte. Seni on eutanaasia tema sõnul lubatud vaid üksikutes riikides ja sedagi vaid erandkorras ja rangetel reeglitel. «Idee võib esialgu tunduda väga populaarne, kuid süvenemisel kerkib rida küsimusi,» märkis Aab.

«Inimene võib avaldada soovi eutanaasiaks kriisisituatsioonis, depressioonis, kus ta ei oska selgelt hinnata elu jätkumise võimalust. Ta näeb eutanaasias lahendust just selles seisundis. Anda aga otsustamise võimalus arstile, ei ole eetiline, keegi teine ei tohi otsustada inimese elu üle. Samuti ei tea me, milleks arenev meditsiin võimeline on, väljapääsmatud tervislikud seisundid ei pruugi olla fataalse lõpuga, alati jääb võimalus paranemisele,» rääkis ta.

Diskussioon eutanaasia üle on Aabi hinnangul tervitatav ning kindlasti ootaks poliitikud arstide ja juristide arvamust selles küsimuses. «Seni, kuni probleemsetele küsimustele pole vastust, ei saa kiirkorras eutanaasiat lubada,» märkis ta.

Riigikogu sotsiaaldemokraadist liige Eiki Nestor rääkis, et esimest korda esitati küsimus eutanaasia lubamise kohta talle peaaegu kümme aastat tagasi, kui riigikogu arutas patsiendiseaduse eelnõu.

«See eelnõu püüdis abistada seaduse tasemel väga tundlikku ja eripärast suhet - arsti ja patsiendi vahelist suhet. Tookord riigikogu loobus eelnõu arutelust, seejuures ei öeldud, et sellist seadust pole vaja.

Nestori sõnul oli tollal argumendiks, et ühiskonna arusaam selle seaduse vajalikkusest polnud veel vastaval tasemel. «Vastastikune usaldus patsiendi ravi asjus on kindlasti tundlik ja keeruline teema, kuid sisus lihtsam kui usaldus elu-surma küsimuses,» märkis Nestor.

«Siit ka minu veendumus, et seni, kuni me pole jõudnud suurema teineteisemõistmiseni ravi asjus, oleks asjatu loota, et me suudame asjalikult ja avalikult mõtteid vahetada elu ja surma küsimuses. Selles mõttes on patsiendiseaduse vastuvõtmine eeltingimus, et üldse selle aruteluni jõuda. Meie oleme selleks aruteluks valmis juba vähemalt kümme aastat,» lisas ta.