Kelgutamine toob enim seljavigastusi

Kelgutamine võib tuua seljavigastuse. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Kelgutamist on nimetatud ettearvamatuks ekstreemspordiks, sest mäest alla laskmisel toimib igaüks vaid iseenda äranägemise järgi. Sellisel reegliteta lõbutsemisel on aga vigastuste näol ka omad tagajärjed.

Tallinna Lastehaigla traumatoloog Lia Kasuk rääkis portaalile Arst.ee, et praegu ei ole veel kelgutamisest ja lumelauasõidust tingitud õnnetuste arv kasvanud.

«Ilmselt sellel põhjusel, et ilmad olid liiga koledad ning lapsed toas,» sõnas ta. Küll aga on tohterdamist vajanud uiskudega kukkujad jäähallis.

Eesti Suusaliidu lumealaua ala juhataja Karel Kangro sõnul on kelgutamise korral kõige tõsisemateks vigastusteks seljavigastused, sest konarlikul laskumisel võib just selg kannatada saada. Või sõidab keegi selja tagant ootamatult sisse ning ka sel juhul võivad tagajärjed kurvad olla.

Kõige markantsemad olevat  tema sõnul aga mitme aasta tagused juhtumid Tallinna lauluväljakult, kus seltskond noorukeid otsustas keset rahvamassi läheduses asuvast romulast hangitud autokapotiga alla kelgutada. Või siis reklaambänneriga, kuhu mahutati umbes 50-pealine lõbus kamp.

 «Võite ise ette kujutada, kui see monstrum hoo sisse võttis ja  kuidas sealt inimesi kahte lehte hakkas välja pudenema, ikka mitme meetri kõrgusele,» kirjeldas Kangro.

Samas käib ka Kangro, kellel on  kolme- ja kuueaastased tütred,  lastega igal aastal kelgutamas. Kuid tingimused peavad olema turvalised. Alati vaatab ta mäe enne kriitilise pilguga üle.

Väikelapsega on Kangro hinnangul ohutum kelgutada kohas, kus ei ole palju rahvast.

Kangro kodu lähedal Tabasalus on lasteaia territooriumil mõnus väike küngas, millel kõrgust umbes kolm-neli meetrit. Kangro sõnul on selline mäeke lapsele just paras, takistusi ei ole ning küngas lõppeb sileda maaga, kus sõiduhoog ise rahulikult raugeb.

Samuti jälgib ta, et kelgunõlval oleks paks ja pehme lumi.