Kuidas suusatamine Eestis moodi läks

Neid suuski võib nimetada vanavaraks. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti riigi algusaastatel ehk sada aastat tagasi oli suusatamine vähe levinud, sest varustus oli kallis. Tallinnas hakkas suusatamine moodi minema siis, kui Eestisse kutsuti Soomest «suusasepp».

 Kaitseliidu algatusel korraldati Tallinnas suusasepa kursusi, kus huvilistele õpetati vajalikke oskusi, kirjutab Sillaotsa Talumuuseumi pedagoog Liivi Miil Märjamaa Nädalalehes.

Maal olid suusad väga vähestel, kuid 1930. aasta paiku hakkas olukord muutuma. Suuski sai poest ka juba osta, kuigi hind käis enamikule üle jõu. Koolis õpetati suuski valmistama tööõpetuse tunnis. Sõja ajal 1941–1944 võis suuski leida isegi metsast. Sõjaväes oli suuskadel liikuv kiirreageerimisüksus.

Suuski valmistati haava-, lepa-, kase-, männi- ja kuusepuust. ERM-i andmetel valmistas üks poiss 1930. aastal endale kaheksa aasta vanuselt 75 cm pikkusest lepahalust suusad. Tahus kõigepealt kuju välja: eest ots ülespidi ja teravamaks, siis höövliga natuke siledamaks, keskkohta lõi naeltega nahkrihmad, et vildi- või saapanina sinna sisse mahuks. Kepid leidis haohunnikust. Ilma tõrvamata lepapuu libises päris hästi. Mõni meister valmistas kepid sarapuust, mõni suvalisest puust. Rõngas kepi alumisse otsa keerati pajust, kadakast, toomingast ... Nahast kaks risti rihma kinnitati rõnga külge, keskel oli auk, kepp läks sealt läbi. Sõideti ka ilma keppideta.

Ühed suusad kamba peale

Suuski kasutati liiklusvahendina või lihtsalt aja veetmiseks. Poisid sõitsid suuskadega laupäeval koolist koju ja esmaspäeval jälle tagasi. Nendes kohtades, kus suuski oli paljudel, korraldati 1930-tel suusakrosse ehk võistlusi. 1944.–1949. aastate paiku tuli suusatamine koolide õppekavasse. Koolidest sai suuski laenutada. Suusastiilidest ei teatud midagi. Sõideti «sammu» ja «liueldi». Peres oli poistel sageli kamba peale ainult üks suusk, sellega sõideti kordamööda.

Suuski tõrvati puutõrvaga, seda soojendati sepaalasil või leeklambiga. Määriti parafiiniga ehk nühiti küünlajupiga. Peale suuskade kasutamist pandi nad alati püsti, klots keskele, etteotsa puupulk vahele, siis seoti alumisest ja ülemisest otsast kokku, et suusaninad seistes sirgeks ei läheks.

Suusariietus

1930-te algul ei olnud mingit spetsiaalset riietust. Külatüdrukutel oli seljas mantel, millest nad olid välja kasvanud, pikem seelik villasest riidest, peas villasest lõngast omakootud müts (vahel mustriline) ja kaelas sall. Või siis villane rätik. Käes villased kindad, jalas villased sukad ja viletsad saapakesed. Pükse tüdrukutele ei õmmeldud. Poistel tõmmati villased sokid püksisäärte peale. Mõnel olid juba mustrilise äärega mahakeeratava servaga suusasokid. Tavaliselt sõideti ilma mantlita, kampsuni või pintsaku väel, sall kaelas ja kindad käes. 1930. –1935. aastatel oli juba ilusaid suusakostüüme: «kuradinahast» (libe riie) golfipüksid, ees olid nöörvollid, mansetid allääres. Jakk sinna peale lasti õmmelda naiste villasest suurrätikust või mõnest muust villasest riidest. Nõukogude ajal ilmusid kaubandusse dressid. Need olid praktilised, aga ei olnud esteetilised.

Suuskade valmistamine 1941. aastal tööstuslikult

Tallinnas tehti suuski Saksa sõjaväele tööstuskooli puiduosa-konnas. Töö kestis järjest päev-öö-päev. Keskööl anti sõjaväe kulul suhkruga teed. Töö käiku kontrollis püssimees.

See tegevus lõppes 1942. aastal, kui terve koorem suuski põles ära, sest värskelt tõrvatud suusad olid puugaasi generaatorile liiga lähedal ning süttisid. Suusad valmistati viiemillimeetrisest kaselauast, pikkuseks oli 2,2 meetrit. Laius eest 8 cm, keskelt 6 cm, tagant 7 cm. Keskele jäi 30 cm pikkune tallaosa, mis 2,5 cm paksusega. Otste läbimõõt eest ainult 8 mm. Lõpust 10 cm pikkune osa jäeti 1,5 cm paksuseks.

Vanade puidust suuskade säilitamine

Suusad puhastada ja kuivatada. Kanda lapiga suuskadele sooja vahendit «Nostalgia», mida saab kodusel teel ise valmistada. 0,5 liitri tärpentini sisse kraapida 2 supilusikatäit mesilasvaha, soojendada veevanni, peal kuni mesilasvaha on sulanud. Üleliigne vahend tuleb villase lapiga suusa pealt ära pühkida.

«Nostalgia» on suurepärane vahend kõikide puidust esemete värskendamiseks ja säilitamiseks. Näiteks kirstud, lauad ja toolid.