Mis häirib Eesti inimesi kiirabibrigaadide tegevuse juures?

Kiirabi. Foto: Mihkel Maripuu

Kuigi Eesti elanikud hindavad üldiselt arstiabi heaks, jäi kiirabibrigaadide tööga eelmisel aastal rahule vähem inimesi kui pere- ja eriarsti tööga. Miks see nii on?

Hiljuti tegi EMOR sotsiaalministeeriumi tellimusel uuringu, millest selgus, et eesti inimestele valmistavad tuska pikad eriarsti järjekorrad, kuid meedikute tööga on nad üldiselt rahul. Pere- ja eriarsti viimase külastusega oli rahul 91 protsenti Eesti elanikest, samas kui kiirabibrigaadide tööd hindas heaks 86 protsenti küsitletutest. Sellel, miks kiirabibrigaadide tööga vähem rahul ollakse on mitu põhjust.

Kõige rohkem rahulolematust avaldati kiirabibrigaadide suhtlusstiiliga. 44 protsenti rahulolematutest ütles, et kiirabil on ülbe, ebaviisakas või hoolimatu suhtlusstiil. 41 protsenti vastanutest leidsid ka, et kohale tulnud meedikud olid ebaprofessionaalsed ja ei osanud haige seisundit õigesti hinnata. Viis portsenti vastanutest leidis ka, et kiirabil läks kohaletulemisega liiga kaua aega.

Tallinna kiirabi juhi Raul Adlase sõnul tuleb nende asutusele kõige rohkem kaebusi seoses suhtlusprobleemidega. Need aga on tavalised kõikjal Euroopas. « Patisent, kes läheb oma liigest vahetama, on selleks valmistunud. Ta ootab seda kaua ja tavaliselt harjub ta selle mõttega enne. Patsient, kes vajab kiirabi, on aga reeglina sattunud õnnetusse või mõnda teise ebamugavasse olukorda. Seetõttu on inimesed sageli ärritunud, nende ratsionaalne käitumine on nihkes ja kõik meeled on teravandunud, mistõttu konflikt tekkibki sagemini,» selgitas Adlas. «Ligikaudu 95 protsenti kõigist kaebustest on seotud suhtlemisega.»

Adlase sõnul on inimestel, kellega on hirmus õnnetus juhtunud, sageli ka süütunne ja vajadus kedagi toimunus süüdistada. «Võib öelda, et see konflikt on meie töö iseloomu sisse kirjutatud,» ütles Adlas. «Töötame pidevas kriisolukorras, millega hakkama saamiseks peab olema täielik professionaal. Selleks on vaja väga head väljaõpet. Alustame anatoomiast ja teeme kõik nii selgeks, et töötaja on ka kriisiolukorras toimuvast üle ja saab hakkama.» Koolitused toimuvad peaarsti sõnul kogu aega ja aastas õpetatakse välja ligikaudu 2000 üliõpilast.

Sellegipoolest on ka väljakutseid, mille järel kolleeg ei ole võimeline kohe tööle naasma. «See on täiesti loogiline, arvestades, et kiirabitöötaja peab vahel ühe päeva jooksul võtma vastu sünnituse, tohterdama raske haavaga inimest ning olema tunnistajaks perevägivallale ja inimese surmale,» selgitas Adlas. Tema sõnul on meedikutel tavaliselt raske tööpostile naasta pärast väikelapse surma või seda, kui neid on rünnatud või nad on kokku puutunud mõne ohtliku nakkusega.

Selleks, et töötajaid aidata, on Tallinna kiirabis kolmetasandiline juhtimine. Kõigepealt saab meedik pöörduda oma valve vastava ametniku ja seejärel juba ka suuremate ülemuste poole. Psühholoogi aga kiirabis ei tööta. «Oleme küll üritanud psühholoogidega lepinguid sõlmida, kuid kogemus näitab, et parimad lohutajad on siiski oma kolleegid. Peaarst rõhutas ka, et neli korda rohkem kui kaebusi on tänuavaldusi, mis annavad meedikutele samuti jõudu ja indu oma tööd hästi teha.

Nii nagu ka teiste arstide puhul, oli ka kiirabi tööga kõige rohkem rahulolematuid kõrgharidusega inimeste seas, kes on sotsiaalministeeriumi sõnul ka muidu nõudlikumad. Silma jäi aga ka see, et eakad inimesed olid kiirabi tööga tunduvalt rohkem rahul kui noored ja keskealised täiskasvanud. 93 protsenti eakatest ütlesid, et kiirabi teeb nende kogemuse põhjal oma tööd hästi, samas kui 20–29-aastastest oli kohale tulnud meedikutega rahul vaid 82 protsenti.

Mõned näited rahulolematute tagasisidest

«Sain sõimata, et ei toimetanud liikumisvõimetut meesterahvast ise perearsti juurde või traumapunkti! Absoluutselt kõik oleks võinud olla teisiti. Uskumatult halb kogemus.»

«Oli selliseid brigaade, kes sõimasid, karjusid ja tänitasid, et mis nemad teha saavad, nagunii sureb ta ära. Räägin oma vähihaigest isast. See oli talle valus kuulda, nii otsene rünnak, ja mulle väga valus. Ei julgenud midagi öelda, kartsin, et teevad talle haiget. Olid ka mõned, kes olid ülisüdamlikud ja kes mullegi abi pakkusid. Aga kahjuks halbu kogemusi jätkus rohkem ja eriti öisel ajal.»

«Kuidagi vähe tegelevad patsientidega, ise märgivad lehele – kopsud puhtad – kui ise ei kuulagi jne.»

«Esmakordsel külastusel ei suudetud kindlaks teha, mis terviserike patsiendil oli (kopsutromboos) ja teda ei hospitaliseeritud. Samal ööl teisel kutsel ta siiski minu nõudmisel hospitaliseeriti.»

«Kui töötad kiirabibrigaadis Kohtla-Järvel, siis peab tundma kiirabitöötaja riigikeelt, mitte kiirabiautojuht tõlgib, haige oli eestlane, brigaad venelased, ainult autojuht teadis eesti keelt. Häbi!»