Sandra Steingraber: vähiepideemia vastu tuleb võidelda süsteemselt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Sandra Steingraber

FOTO: Erakogu

Sandra Steingraber on vähi vastu võitleja – nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Ta on oluline mõtleja, teadlane ja kirjanik, tuntud USA-s mitte ainult keskkonnaktivistide seas, vaid ka laiemalt, isegi valitsuse tasandil. Temaga kohtus New Yorgis Epp Petrone.

Laiema avalikkuse ette tuli Sandra Steingraber 13 aastat tagasi oma raamatuga «Living Downstream» («Elu allavoolu»), kus ise noorelt põievähki haigestunud teadlane hakkas uurima oma haiguse tagamaid. Kui ta aastaid hiljem rasedaks jäi, siis kirjutas ta raamatu «Having Faith» (eesti keelde tõlgitud pealkirja all «Mina olen ookean»), kus vaatleb keskkonna saastumisest tulenevaid riske rasedatele, imikutele ja rinnapiimale. Sandra vähiraamat on saamas järge.

Mida uut olete inimkeha ja keskkonna vaheliste seoste kohta leidnud, kui võrdlete oma esimest ja viimast vähiraamatut?

Lugu on ikka sama. Mulle on see lugu armastusest minu ja mu lapsepõlvekodu ehk keskkonna vahel. Lugeja näeb mind kui kolmekümnendates eluaastates bioloogi, kes on haigestunud põievähki ja hakkab otsima põhjuseid: miks?! Ta läheb tagasi kodulinna ja hakkab seal keskkonnadetektiiviks, tuues avalikkuse ette mürgiste jäätmete ladestuspaiku ja joogivee saasteaineid.

Mu esimese raamatu kirjutamisest möödunud 13 aasta jooksul on maailmas kasvanud üldine mure keskkonna osakaalu pärast vähi tekkes ning selginenud arusaam mehhanismidest, mismoodi keskkond kasvajate teket mõjutab. Üks peamisi uuringute valdkondi on epigeneetika, mis tegeleb raku selle osaga, mis meie geenide tegevust tegelikult määrab.

Vähk ei ole lihtsalt pärilik eelsoodumus või keskkonnakemikaali põhjustatud geenikahjustus, vaid pigem määrab epigenoom geenide tegevust: ta lülitab välja ja summutab teatud geene. Nüüd teame, et teatud ained võivad arengu kulgu niimoodi muuta, et inimene on hilisemas elus vähile vastuvõtlikum.

See toob meid teie teise olulise raamatu «Mina olen ookean» juurde. Raamat sellest, kui kaitsetud on uued elud.

Jah, meil on näiteks kogunenud üha enam tõendusmaterjali nähtusest, millest raamatus juttu on – kui roti loode enne sündi teatud ainetega kokku puutub, muudavad need puberteedi­eas piimanäärme arengut nii, et hiljem on see isend vähile vastuvõtlikum. Üks minu eesmärke on heita valgust sellele, kuidas keskkonnamõjurid võivad arengu suunda muuta, nii et hilisem vähi teke on tõenäolisem. Lugu on palju keerukam kui lihtsalt mutatsioonide teke.

Mida tähendab see kõik lihtsale inimesele?

Rohkem, kui me eales arvatagi oleks osanud! Aga lihtsalt kodukeemia ja tarbijavalikute teemadel ei tahaks ma suurt rääkida. Mina olen spetsialiseerunud tahtmatutele kokkupuudetele – saasteained vees ja õhus. Mitte niivõrd tarbekaupades, sest mulle tundub, et neist räägitakse piisavalt palju. Inimesed loodavad kiireid lahendusi ja tahavad ostuharjumusi muutes probleemidest pääseda. Nad mõtlevad: hea küll, ma ostan ühe kauba asemel midagi muud. Aga probleem on palju laiem.

Mina toetan süsteemseid muutusi, oma uues vähiraamatus toon ma välja seosed kliimamuutuste ja vähi vahel. Neid ühendab muidugi meie uskumatu sõltuvus söest ja naftast; kui neid kütuseid energia või transpordi pärast põletame, tekitame globaalseid ökoloogilisi probleeme, mis ähvardavad kliimat muuta; kui neid keemiatööstuses kasutame, loome sünteetilisi aineid, millega seostuvad vähk ja muud arenguhäired.

Ja kuigi vähktõve bioloogia on seni arvatust oluliselt keerukam, on lahendused väga lihtsad.

Niisiis teie vastus on: tõmbame fossiilkütuste tarbimisega tagasi?

Üritangi inimestele selgeks teha, et rohelisse energiasse investeerimine tähendab palju enamat kui lihtsalt tulevaste põlvede kliimat. See on meie enda tervise ja majanduse huvides.

Kui uurida, kui palju kopsuvähki ja astmat tekib õhu saastatuse tõttu, ja kui suur osa põievähist on veesaaste pärast, ja siis uurida vastavaid kemikaale, mis neid haigusi meile teadaolevalt põhjustavad – 90 protsenti neist tehakse naftast. Seega on asi lahendatav.

Ega tegelikult üksikisik oma tarbimisvalikutega saagi midagi muuta. Vaja on täiesti teistmoodi poliitikat, uudset energia- ja transpordisüsteemi. Oma vähiraamatu uues väljaandes püüan tähelepanu juhtida sellele, kuidas üks osa vähi vastu võitlemisest on hoogsalt arenenud: meil on uued ­uuringusuunad, näiteks bioinformaatika, kus kasutatakse rakukultuuride tarbeks juba roboteid.

Ja sellegipoolest lõhkame mägesid, et ahju kühveldada sütt, mille põletamine võimaldab majades tuled põlema panna. Me ju tegime seda juba sada aastat tagasi! Sada aastat tagasi hakkasime autokütuseks bensiini kasutama. Sada aastat tagasi hakkasime vett desinfitseerimiseks klooriga töötlema. Õigupoolest on kõik meie energiasüsteemid täiesti vanad ja ajast-arust.

Kas olete USAd või ka kogu maailma kaardistanud selle järgi, kus on elamiseks tervislikumad ja vähem saastatud paigad?

See ei ole võimalik, sisuliselt on igal pool mingid probleemid ja ohud. Mina näiteks elan New Yorgi osariigi põhjaosas, kus õhu kvaliteet on kohutav. Ja mu pojal on astma. Meie joogivees on keemilisi saasteaineid.

Kas te kraanivett joote?

Ikka. See on spirituaalne otsus. Sest mis mul muud üle jääb?

Võiks ju poest pudelivett osta.

Mis tähendaks, et mina maksan selle eest, et kuskilt seda vett minuni toodaks ja diislikütust tarvitataks. Vee transport fossiilkütuseid raisates – sellepärast, et ma siinset vett ei taha? See ei tundu kuigi moraalne. Filtreerida? Aga kui filtrid ka kantserogeene täis on, mis neist saab? Viskan minema, aga kuhu? Sokutan kellegi teise aeda?

Ma ei usu, et minu või mu laste elu oleks olulisem kui kellegi teise oma. Nii et jah, ma joon meie vett ja võitlen selle nimel, et kõigi inimeste kraanivee kvaliteet paraneks. Pealegi, vee ringkäigust ei saa nagunii kõrvale astuda! Vähesed inimesed mõtlevad näiteks sellele, kui palju vett imbub nende nahka ühe tavalise duši käigus.

Kust me siis saaks energiat nii, et te keskkonnateadlasena rahule jääksite?

Võimalusi on mitu. Tuule ja päikese energia toimivad teatud kohtades päris hästi. Mitte küll päris igal pool, aga ma arvan, et kohalike energiaallikate leidmine vastavalt piirkonna spetsiifikale ongi vastus.

Käisin Põhja-Vermonti osariigis ühes farmis, mis on võrguelektrist täiesti vaba, kogu energia maja kütmiseks, auto ja kastmisvee tarbeks tuleb päikesest. Vaimustav. Arhitektuur on ilus, päikesepaneelide disain samuti, ning neil on lõuna suunas isegi ilusad kivimüürid, mis on osa maastiku kujundusest, kuid üksiti koguvad talvepäikese soojust ja seetõttu saab seal kasvatada viljapuid, mis muidu kasvavad lõuna pool, Itaalias.

Mina usun inimlikku leidlikkust. Meie ümber on palju lahendusi – kui me ainult neid näha oskaks.

Ilmselt on vähkkasvajate levik see, mis aitab meil oma valikud üle vaadata?

Mulle tundub, et see on aeglaselt lahti rulluv kriis. Mina oleks selle poolt, et näiteks bensiiniliiter maksaks palju rohkem! See sunniks suuri valikuid kiiremini tegema.

Olete niisiis nõus väitega, et läänemaailmas valitseb vähiepideemia?

Võib küll nii öelda. On hulk kaudseid mõjusid, miks see nii on. Üsna ilmselt viib vähijuhtumite arvu lakke ülekaalulisuse levik. Seega vaatlen oma raamatus ka seda, kuidas ülekaalulisus ise on endokriinsüsteemi häire. Kui sa juba kord paks oled, tekivad kehas põletikulised protsessid ja teistmoodi hormoonsüsteemid, mis samuti loovad soodumuse vähi tekkeks.

Kas olete oma raamatute tõttu saanud ka kohtuasju või ähvardusi suurtelt korporatsioonidelt?

Otseselt mitte. Aga näiteks tehti mu raamat maha ajakirjas New England Journal of Medicine, siis aga selgus, et autor oli keemiatööstuse palgal, ja asi läks suure kella külge, jõudis suurte ajalehtede esikülgedele. Lõpuks nad palusid avalikult vabandust. Tööstuse poolt oli väga alatu niimoodi teist teadlast ära kasutada – ja mõistagi ta isegi mitte ei maininud oma arvustuses, et ma olen doktorikraadiga bioloog, vaid jättis mulje, et «vähipatsient on emotsionaalseks läinud».

Aga üldiselt arvan, et kuna ma olen autobiograafiline, on minu juttu raske ümber lükata. Kasvasin linnas, mille joogivees leiduvad ained on kindlalt põievähiga seotud – ja need ained ei ole sealt kuhugi kadunud ka praegu. Andmeid saab kontrollida internetist. Mina saingi põievähi ja see on minu lugu. Sellega on raske vaielda. Ma tahaks ka uskuda, et teadlase ja teaduskirjanikuna olen tõendite kogumisel väga hoolikas ning kontrollin kõik üle. Sellepärast on ka mu kasutatud materjalide loetelud väga pikad.

Paljudel teadlastel on raskusi tavalugejale arusaadavalt kirjutamisega. Teil aga on õnnestunud põimida autobiograafia, head lood ja tõsine teadus.

Minu strateegia on lugejat peibutada tegelaste ja dialoogiga ning huvi äratada, aga olukorrast sotti sa tegelikult ei saa, kui teaduslikku juurde ei loe. Niisiis ma lisan teadust lühikeste osade kaupa.

Mille kallal te nüüd töötate?

Tulemas on uus raamat, mis on teose «Mina olen ookean» jätk ning läheb edasi lapse arengu sellest perioodist, kus eelmine raamat lõpetas. Uus raamat algab rinnast võõrutamisega, nii et lapse suhe keskkonnaga ei ole enam ema keha vahendatud.

Minu jaoks räägib «Mina olen ookean» sümbioosist, raamatu alguses ühinevad munarakk ja seemnerakk ja raamatu lõpus on ema ja laps rinnaga toitmise kaudu ikka veel ühendatud. Jätkuraamat räägib sellest, kuidas laps läheb edasi ökoloogilisse maailma, kus ta üha suuremaid ringe asustama hakkab.

Kirjandusse tulite tegelikult hoopis luuletajana, teil on mitu nägu, ka mitu haridust?

Mul on luule alal magistrikraad ja bioloogias doktorikraad. Nii läks vähi tõttu. Kui ma olin 15, tekkis mu emal rinnavähk, pealegi väga agressiivne vorm, siiretega luudesse. Prognoos oli väga halb. Kui emal ei oleks vähki diagnoositud, oleksin ainult kirjandust õppinud. Aga diagnoos tuli ja mina otsustasin bioloogiks saada. Peres oli tollal täielik kaos, isa ei tulnud olukorraga kuigi hästi toime ja mina pidin mõistliku valiku tegema. Kui te oleks rott ja vajaks trahheotoomiat, oleks mina teile parim valik. Siirdasin konnade südameid, olin laboris väga tubli...

Kui kõik läheb hästi ja saavutused on märkimisväärsed, ei ole ju põhjust muud ette võtta, kui just midagi ei juhtu. Minu jaoks oli see «midagi» mu enda vähidiagnoos... Kui haiglast välja sain, tundsin, et tahan luulet ja kirjandust oma ellu tagasi. Üsna varsti olingi kirjanduses magistri- ja bioloogias doktorikraadini jõudnud.

Kas keegi julgustas teid oma vähiraamatut kirjutama?

Kolmekümneselt olin bioloogiaprofessoriks saanud, nii et päeval olin teadlane ja õhtul poetess. Just siis hakkas naiste vähivastane liikumine USAs mõjuvõimu võitma ja radikaliseeruma.

Vähihaiged naised, eriti rinnavähi­haiged, hakkasid organiseeruma ja keskkonna kohta küsimusi esitama. See liikumine oli minu jaoks tõeline inspiratsioon. Naised rääkisid oma elulugusid ja minagi hakkasin oma lugu rääkima. Seni olin seda varjanud. Liikumine haaras mind endasse ja nii otsustasingi ma selle liikumise teadlaseks hakata.

Kui suurel määral on teie teadmised teie peret mõjutanud?

Mis mu lastesse puutub, siis ma ei taha, et nad arvaks, et maailm on mürgine ja ohtlik paik, nii et olen paljutki oma töös nende eest lausa peitnud.

Kord juhtus selline lugu. Mu tütar leidis töölaualt teadusartikli selle kohta, kuidas sünnieelsed kokkupuuted metüülelavhõbedaga kala söömise tagajärjel võivad järeltulijate puudeid põhjustada.

Mu tütar oli siis kuueaastane, aga ta hakkas väga vara lugema ja sai piisavalt aru, et taibata: elavhõbe on mürk ja tuunikalas on kõige rohkem elavhõbedat. Ning ta viis selle kokku viimase peoga, kus keegi oli talle tuunikalaga võileiva andnud. Ta tuli suure nutuga minu juurde, sest arvas, et tuunikala on nagu mürgitatud õun Lumivalgekese loos ja kohe-kohe kukub ka tema surnult maha. Siis saingi aru, et ilmselt pole hea, kui niisugused kirjutised lapse kätte satuvad.

Mul on ka küsimus vaktsineerimise kohta. Millise tee olete teie valinud selles vastuolulises teemas?

Kohandasin ise riiklikku ajakava, lükkasin vaktsiinid hilisemaks: minu lapsed said rinnapiima, nii et neil oli ka ajutine immuunsus. Ma arvan, et mõni valdkond on meditsiinis vilets, näiteks vähiravi, kuid vaktsiinid on küll asi, mille eest tänapäeva meditsiini tublisti kiita.

Te mainite oma raamatutes mammogramme ja püstitate hüpoteetilise ohuteema. Küsite, kas mammograafi kasutamine võib varem terves rinnas põhjustada kasvajat.

Tegelikult me ei tea. See peab lihtsalt aja ja uuringute jooksul selguma. Minu arvates on mammogramm tehnoloogiliselt päris kohutav. See tähendab naisele kokkupuudet kindla kantserogeeni, radiatsiooniga. Teisest küljest – kindlasti päästab see ka elusid, sest suudetakse diagnoosida juba tekkinud vähk. Millisest vanusest hakkavad plussid miinuseid üles kaaluma?

Me ei tea. Rind on väga keerukas organ, mis areneb edasi niikaua, kuni naine last rinnaga toitma hakkab. Viieteistaastasel imetaval emal on rind hoopis teistsugune kui näiteks minul, kes ma olin imetamise ajal juba neljakümnene. Igal rinnal on oma kujunemise lugu ja see määrab ka, kui suur soodumus naisel rinnavähi tekkeks on. Naised on eri vanuses, erineva reproduktiivse taustaga ja erineva geneetilise soodumusega, nii et tõenäoliselt niisugust üht ja kindlat aega, kui kõik naised peaks mammogrammi tegema, ei olegi.

Kas tohib isikliku küsimuse küsida? Kas te olete oma kasvajast võitu saanud?

Juhtus nii, et just sel ajal, poolteist aastat tagasi, kui minust filmi tegime ja võttegrupp mind jälgis, sain halbu uudiseid, ja ka selle kontrollis käimise ajal olid kaamerad kohal. Pilt oli segane, lausa kasvajat või rakkude vohamist polnud, aga patoloogia vastus ei olnud korras. Nii et pidin veel protseduuridele minema.

Ka uriiniproovis oli verd ja ei saadud aru, miks. Kusjuures tegelikult paljude vähipatsientide puhul ongi nii – valepositiivseid vastuseid on päris palju. Ainuke võimalus on analüüse teha, et seis selgemaks muutuks. Ja nii eladki mingi aja teadmatuses – võib-olla on asi tõsine, võib-olla mitte. See ongi vähipatsiendi elu, aga me ei räägi sellest tavaliselt avalikkusele, lihtsalt sulgume endasse, tõmbame eesriide ette ja räägime vaid abikaasale või mõnele sõbrale.

Kui inimesel endal vähki pole, siis ta arvab, et vähk kas on või mitte, ja kui on, siis kas saad terveks või sured ära. Tegelikult ei ole asi kunagi nii mustvalge. Filmis tahtsingi seda välja tuua, kui ambivalentne on vähipatsiendi elu. Filmist ei selgugi, mis mu tervisest edasi saab, ja eks ma nii elangi. Viimased uuringutulemused olid jälle paremad.

Populaarne

Tagasi üles