Eesti ja vähki tekitavad ained

Juua tuleb rohkem. Foto: Margus Ansu

Missugused on siis salakavalad keskkonnaohud, mis meid Eestis varitsevad ja millele me iga päev tähelepanu ei pruugi pöörata?
 

Kraanivesi

Eesti põhjavesi ja sealt pärinev kraanivesi võib olla kohati kõrgendatud radioaktiivsusega (kambrium-vendi veeladestu kasutamisega seonduvalt ka Põhja-Eestis) või sisaldada näiteks fluori liiga vähe või liiga palju. Liiga väike fluorisisaldus põhjustab kaariest, liiga suur aga fluoroosi ja osteoporoosi. Liiga väikese fluorisisalduse korral tuleks kindlasti kasutada fluoriga hambapastat, liiga suure fluorisisalduse korral aga ei tohiks hambapastas fluori olla.

Üldjuhul on kraanivee kvaliteet Eestis hea. Samas igaüks võiks tunda oma kraanivee koostist, näiteks Tartu Veevärk on vee kvaliteedi näitajad oma kodulehel selgelt kirja pannud ning tartlased võivad rahulikult kraanivett tarbida, nii palju kui kulub. Kel aga on oma puurkaev, peaks oma vee koostist kindlasti tundma. Teadmata koostisega kraanivee korral võiks selle tarbimist piirata keskmiselt 0,5–1 liitriga päevas. Ka majutusasutused võiksid anda külalistele infot, missuguse kvaliteediga on kraanivesi.

Pestitsiidid

Kindlasti on ohtlikud pestitsiidid – keemilised ained, mida kasutatakse kahjurloomade, umbrohu ja taimehaiguste tõrjeks, mis aga võivad mõjutada negatiivselt ka taimestikku ja loomastikku, põhjavee kvaliteeti, mulla bioloogilisi protsesse ja inimeste tervist. Kõige suuremas ohus on põllumehed ise, kui nad ei järgi mürkide kasutamisel ohutusnõudeid.

On selge, et mahepõllumajandus on mittemürgine lahendus, kuid kuna saagid jäävad väiksemaks ja hävimisoht läheb suuremaks, siis on ka saaduste hind kõrgem. ELis on kõige enam pritsitavad kultuurid viinamarjad ja tsitruselised ning neist viljadest leitaksegi kõige rohkem taimekemikaalide jääke. Üks kõige otsesemaid oht inimese jaoks on seotud pestitsiide sisaldavate sääsetõrjevahenditega. Näiteks tasub ettevaatlik olla N,N-dietüül-meta-toluamiidiga ehk DEETiga.

Dioksiinid

Dioksiinid kui teadaolevatest ühed mürgiseimad keemilised ühendid tekivad kloori sisaldava plastprügi, eriti meditsiiniliste jäätmete põlemisel, mingil määral ka kivisöe-, nafta- ja paberitööstuses. Eestile lähim suurem dioksiinireostus paikneb Soome lahes. Aastail 1940–1984 toodeti Kuusankoskis Ky-5 nimelist puiduimmutusainet ning Kymijoki jõe vette ja selle kaudu ka merre sattus ohtralt dioksiine, furaane ja elavhõbedat.

Hinnanguliselt pool materjalist ladestus jõepõhja, teine pool aga kandus Soome lahte. Jõevee kvaliteet on paranenud, kuid on keelatud jõepõhja süvendada, kalade dioksiinide sisaldus on kõrgem kui Soome teistes siseveekogudes ning suurkalade elavhõbedasisaldus ületab ELi soovitatu.

Kodune soovitus on kindlasti hoiduda olmeprügi lahtisest põletamisest.

Kodukeemia

2008. aasta juulis oli intsident Kalev Spa’s – basseinivee desinfitseerimiseks kasutatavad lähteained, vedel naatriumhüpoklorit NaOCl ja soolhape HCl segunesid kontsentreeritutena ning moodustus mürgine klooripilv, kümnetel inimestel tekkis hingamisteede ärritus. Kloor võib eralduda ka kodumajapidamises, kui näiteks tualetipuhastit ja pesuvalgendit kokku segada.

Kuna lapsed on varmad oma mängude käigus kõiksugu segusid tegema, tuleb ka kodukemikaalide suhtes olla äärmiselt ettevaatlik. Sageli hoitakse valgendeid ja puhasteid ju samas kohas.

Soovitan kõigil oma kodukeemia kättesaadavus lastele üle vaadata – lapsed üldjuhul teavad, et tegemist on mürgiste ainetega, ega hakka neid jooma, kuid väga suur oht võib olla ka lihtsal kokkusegamisel. Kodudes kasutatavate kemikaalide ja nende omavaheliste reaktsioonide tingitud ohud on Eestis väga suured.

Õhureostus

Välisõhuga seonduvateks suurimateks probleemideks on õhureostus tööstuspiirkondades, näiteks Kiviõlis ja Kohtla-Järvel. Kõigi linnade ja asulate välisõhu probleemideks on tolm, suuremates liiklussõlmedes ka heitgaasid. Keskküttesüsteemide massiline asendamine ahjudega toob linnades kaasa õhureostuse kütteperioodidel.

Vähem aga oleme pööranud tähelepanu õhu kvaliteedile kodus ja tööl – eriti arvestades seda, et me viibime tubastes tingimustes olenevalt aastaajast isegi kuni 90 protsenti ööpäevast. Näiteks kooliväsimuse ja -stressi üheks põhjuseks võib olla lihtlabane süsihappegaasi liiga kõrge kontsentratsioon klassiruumides.

Tervisekaitseinspektsiooni uuring näitas, et koolide siseõhu seisund on ebasoodne: 68 protsendis uuritud õpperuumides ei vastanud süsihappegaasi kontsentratsioon siseõhus sotsiaalministri määruse nõuetele. Mõõtmise ajal oli klassides täidetud vaid 66 protsenti õppekohtadest.

Tähelepanu tuleb pöörata võimalikule kõrgele radoonisisaldusele, kui hoone paikneb Põhja-Eestis diktüoneema-argilliidi avamusala piirkonnas. Liigniiskuse ja sellega seonduva hallitusseente vohamise võib kaasa tuua sisekliima läbimõtlemata muutmine – näiteks akende vahetus ilma ventilatsiooni parandamata. Pärast värsket remonti võib oluline olla kasutatud ehitusmaterjalide keemiline toime, säästupirni purunemise korral satub õhku elavhõbedaaure jne.

Säilitusained, värvained, transrasvad

Tegemist on selle sajandi moodsa ja samas üha olulisema teemaga, millest põhjalik ülevaade väärib omaette entsüklopeediaköidet. Tarbijale kehtib ka siin lihtne reegel: mida vähem kunstlikud ja töödeldud on toidu valmistamiseks kasutatavad lähteained, seda tervislikum on toit.

Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained, emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne. Vedela rasva hüdrogeenimiseks muudetakse rasvamolekuli ehitust, mistõttu rasv muutub tahkeks ja seda on parem säilitada ja transportida, mis langetab toodete hinda.

Hüdrogeenimise käigus aga tekivad transrasvhapped, mis on tervisele ohtlikumad kui searasv või muud loomsed rasvad – jällegi juhul, kui neid tarbida üle kriitilise koguse.