/nginx/o/2016/02/22/5071975t1h53d4.jpg)
Lisaks täna Postimehes avaldatud loole, kus Tapa elanikud on rahulolematud ühe neid teenindava kiirabibrigaadiga, leiab ka teistes väljaannetes lugusid hiljutistest olukordadest, kus meedikud pole raskeid olukordi ära tundnud.
Olukordi, kus meedikud ei tunne rasket haigust ära, on teisigi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänane Õhtuleht kirjutab, kuidas neljaliikmeline kiirabibrigaad ei süvenenud jaanuari lõpus kuuma vee tõttu esimese astme põletushaavad saanud noormehe kaebusesse, vaid hurjutus teda hoopis kiirabi kohale kutsumise pärast, samas hiljem vajas noormees nahasiirdamist.
Lähemalt saab sellest lugeda siit.
Tänases Pealinnas võtab samal teemal sõna ka patsientide esindusühingu juht Pille Ilves, kes toob samuti hiljutisest ajast välja kaks juhtumit, kus ühel korral perearst ning teisel puhul EMO arst ei tundnud ära patsiendi infarkti-eelset olukorda. «Ühel juhul soovitas perearst mehel autosse istuda ja koju sõita. Teise puhul saadeti infarktiga mees EMO-st koju ja kui ta mõni aeg hiljem uuesti infarktiga sinna viidi, oli kahju juba pöördumatu,» kirjeldab Ilves, kes on seisukohal, et arstid peaksid suutma oma vigu ausalt tunnistada.
Tema sõnul on nende poole pöördunud patsientide juhtumitest isegi välja tulnud, et haigla on ravidokumente varjanud või on valetatud. Kuna aga ravivea tõendamine on ennekõike patsiendi kohustus, siis pole dokumentide puudumisel ka politseil piisavalt pädevust selliste juhtumite uurimiseks. Sellises olukorras mõistab Ilves täiesti neid inimesi, kes lähevad oma juhtumitega meediasse: «Ollakse kuulnud arstide ringkaitsest ning eeldatakse, et ega haiglast niikuinii õigust ei saa. Ja ka see on osaliselt õige – on raviasutusi, kellega ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.»
Patsientide esindusühingu esmane nõuanne nende poole pöördunud inimestele on ikkagi esmaolukorras raviasutusega kokkuleppele jõuda. «Kui haigla tunnistab ausalt, et jah, tegime vea, ning kui seda viga üritatakse parandada kas edasise raviga või materiaalse kompensatsiooniga, siis kindlasti on ka patsiendid ja nende lähedased mõistvamad,» märgib Ilves.
Kui aga kokkulepet ei saavutata, siis jääbki ainukese lahendusena kohtutee. «Kuid Eestis jääb ravivea tõendamine paraku kannatanu õlgadele – ta peab haiglalt välja nõudma kõik paberid, mitte ainult epikriisi, vaid ka arstide-õdede sissekanded, ravimilehed,» kirjeldab patsientide ühingu esindaja. Küll aga näitab kogemus tõesti, et vahel kipuvad mõned ravidokumendid haiglates haihtuma.
«Meil on kahtlus, et aeg-ajalt esitatakse valematerjali,» märgib Ilves ja toob näiteks juhtumi, kus haigla esitatud koeproovi number kattus täpselt ühe teise mitme aasta taguse koeproovi numbriga. Pärast patsiendi küsimust selle kohta ilmus numbrile juurde paar numbrit, mida enne ei olnud. «Patsiendil on sel puhul väga keeruline midagi tõendada,» sõnab patsientide ühingu esindaja.
Samas on patsientide esindusühing läinud mõndade juhtumitega ka Euroopa Kohtuni välja. «Oleme saatnud Euroopa inimõiguste kohtusse viis psühhiaatriavaldkonda kuuluvat juhtumit ja viis surmajuhtumit,» räägib Ilves. Tema kinnitusel on need Euroopa Kohtusse jõudnud juhtumid ka vilja kandnud: «Samas on meie töö ka vilja kandnud, sest tänu neile kohtuasjadele on psühhiaatriliste patsientide õigused nüüd paremini kaitstud.»
Intervjuud patsientide ühingu esindajaga saab täismahus lugeda siit.
Tänast Postimehe lugu probleemidest, millega seisavad silmitsi Tapa elanikud seoses ühe kohaliku kiirabibrigaadiga, saab lähemalt lugeda siit: