/nginx/o/2016/02/29/5104695t1h2abe.jpg)
WHO raport ravimite kättesaadavusest näitab, et viimastel aastatel on vaid 26 protsenti Euroopas registreeritud uutest ravimitest kättesaadavad ka Eestis.
Enamik uutest ravimitest Eestisse ei jõua (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
WHO leiab Eesti ravimite kättesaadavust analüüsides, et kuigi viimastel aastatel on riik teinud jõupingutusi, et müügilubade taotlemis- ja soodusravimi taotlemisprotseduure lihtsustada, ei jõua enamik uutest ravimitest siiski Eesti turule, kirjutab Terviseuudised.
Ravimitootjate liidu nõukogu esimees Kadri Mägi toob välja mitmeid ravimeid puudutavad valupunktid Eestis. Ravimitootjate liit on Mägi sõnul korduvalt tähelepanu juhtinud sellele, et uute ravimite kättesaadavus Eestis on võrreldes teiste sarnaste riikidega madal, ja soovitanud välja töötada ja rakendada konkreetsete eesmärkidega tegevuskava. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et osa uutest ravimitest ostetakse vähiravifondi «Kingitud elu» kaudu. Seega ei jõua tegelikult ligikaudu neli viiendikku ravimitest Eesti abivajajani.
Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütli sõnul on WHO töötanud aasta jooksul läbi suure hulga Eestit puudutavaid andmeid ja materjale ministeeriumi palvel ning mitmete ravimituru osapoolte abiga. «Võime öelda, et analüüsi tulemustes me ei üllatunud. Mitmed selles nimetatud meetmed, nagu ühishanked või ühine tervisetehnoloogiate hindamine koos teiste riikidega, on kahtlemata head mõtted ja neid tuleb kaaluda, kuid selle eeltingimuseks on meile varasemast paremad hinnad, suurem tarnekindlus või vähenev halduskoormus hangete läbiviimisel,» kommenteeris Rüütel.
Rüütli sõnul pooldab sotsiaalministeerium igati ettepanekut, et riik võiks selles valdkonnas aktiivsemalt tegutseda ja korraldada riigisiseseid ekspert-töörümasid. «Arutame need ettepanekud põhjalikult läbi ning analüüsime, milliseid tegevusi ja kuidas saaks ellu viia ning kui suurt täiendava tööjõu vajadust võib see tähendada,» oli Rüütel optimistlik.