Kurja kasvaja eest saab hoiatada

Hele Everaus. Foto: Margus Ansu

Kord kuus kohtub Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog Hele Everaus vastuvõtutoas inimestega, et rääkida vähihirmust. Teisiti öeldes – väga põhjalike teadmistega arst konsulteerib inimesi, kes ei olegi haiged.

Tulija istub kabinetis toolile, vaatab arstile otsustavalt silma ja küsib siis: «Mu ema on surnud vähki ja vanaema suri… Kas ka mind ootab sama saatus?»

Lood, mida Hele Everaus neil kordadel kuuleb, ei ole üksnes haiguslood, vaid tervete suguvõsade lood. Jutt käib suure vähiriskiga inimestest ja nende nõustamisest.

Kui konsultatsioonile tulnu mitmel lähisugulasel on diagnoositud näiteks rinna- või munasarjavähk või seedetraktivähk, teeb Hele Everaus ettepaneku teha geenitest.

Kõige sagedamini vähki põhjustavaid geenimuutusi oskavad geneetikud ära tunda ning rinna- ja munasarjavähk, samuti seedetraktivähk on selles loetelus esimesed. Esialgu küll hirmutava info teadmisest võib inimesel oma elu edaspidisel kujundamisel olla aga väga palju abi.

Hele Everaus ütleb, et päriliku vähi osakaal kõikide kasvajaliste haiguste seas ei ole tegelikult suur – viis kuni kümme protsenti. Samas tähendab näiteks päriliku rinnavähi geenimutatsioon seda, et inimene võib kuni 80 protsendi tõenäosusega suhteliselt noores eas haigestuda.

Miks just mina?

«Kui geenitest näitab seda ohtu, on see tõsine teema – see ei ole hea uudise teatamine,» sõnab Hele Everaus «Mida ma siis inimesele ütlen? Ma ütlen: mõnes mõttes olete paremas olukorras kui teised, palju jääb siitpeale te enda kätesse ning peate väga hoolas olema ja regulaarselt kontrollis käima! Ja kui teid haigus tababki, siis õigel ajal avastamisel saab sellest tänapäeval jagu.»

Küsimusele, kuidas inimesed niisuguse teate peale reageerivad, vastab Hele Everaus, et eks tema juurde tulles on see küsimus inimesel kuklas olnud nii või teisiti. «Tegelikult on nad tublid, ma ei ole näinud ühtegi šokis inimest,» meenutab ta. «Küllap pärast elatakse seda nii- või naapidi läbi ja ikka mõeldakse: «Miks just mina?» Aga kui see periood mööda saab ja kui inimene endale plaani teeb, milliste reeglite järgi ta edaspidi elama hakkab, läheb lihtsamaks. Tähtis on, et negatiivne info ei jääks iga päev kummitama.»

Hele Everaus jutustab loo ühest noorest daamist, kes tuli tema juurde suures depressioonis. Ta oli hiljuti matnud kõhunäärmevähki surnud ema, keda ta oli kaua põetanud.

«Eks naise tulekut mõjutas kindlasti see, mida ta koos oma emaga läbi oli elanud, ja muidugi hirm,» räägib Hele Everaus. «Et selles suguvõsas oli ka rinnavähki esinenud, siis rääkisime pikalt, lasime teha immuunstaatuse ja geneetilise uuringu. Vastus aga oli – negatiivne!»

Naine oli niisugust head uudist kuuldes väga õnnelik, aga küsis siiski, kas ta võib ehk edaspidigi veel konsultatsioonile tulla.

«Kui me ka pärilikkust ei leia, aga suguvõsas on kasvajaid tavalisest rohkem, siis võivad organismi muud faktorid ka teatud rolli mängida ja see kasvaja võib mingil hetkel ilmuda,» selgitab Everaus. «Ja selle naisega me kohtumegi nüüd – kord aastas.»

Everaus räägib teise loo teisest naisest, kelle puhul oli selge, et tal päriliku vähi riski ei ole. «Mind tegid murelikuks aga ta ebamäärased kaebused, vaatasin ta läbi, saatsin lisauuringuile ning siis selgus, et me avastasime hoopis mittepäriliku vähi,» räägib Hele Everaus. «See oli hiilivate sümptomitega kopsuvähk, mis oleks võinud muidu jääda tükiks ajaks tähele panemata.»

Hele Everaus ütleb, et ta katsub ja kuulab iga inimese üle, kontrollib alati kõikide organite tööd. «See ei ole ainult vestlus üle laua,» märgib ta. «See on vastuvõtt, mis peaks inimesele hingerahu tagasi andma. Hingerahu on suur eeldus üldse selleks, et me suudaksime paremini elada.»

Vahel on arsti kabinetti astuva inimese näost näha, et ta ei ole nädalaid naeratanud. «Aga kui vastuvõtu lõpul ta näolihased natukenegi lõõgastuvad, on seegi suur asi,» sõnab Everaus. «See ei ole mitte vähem oluline kui mõni rohi.»

Edasi räägib Hele Everaus mehest, kes vähki kartis, sest ta suguvõsas – nii lähemates kui kaugemates liinides – oli kasvajaid olnud.

«Tema puhul leidsin ma kahtluse aga hoopis ühe teise päriliku haiguse, mitte kasvaja suhtes,» räägib Everaus. «Mees saab nüüd ravi.»

Mõnel juhul on tõesti ka ilmselge, et kuri haigus varitseb lähedal. Näiteks käisid vastuvõtul kolm õde, kelle ema oli surnud rinnavähki. «Kahel tütrel ei olnud geenides pärilikust vähist märki, aga kolmandal oli,» sõnab Everaus.

Haiguse põlvest põlve kandumist kahtlustatakse tegelikult paljude vähkide korral, kuid kõikide pärilike geenivigade ülesleidmiseks ei ole teste veel välja mõeldud.

«Näiteks eesnäärmevähi pärilik komponent on samuti ilmne, aga seda DNA osa, kus see mutatsioon täpselt väljendub, ei ole üles leitud,» selgitab Hele Everaus. Eesnäärmevähi kartuse korral ei jäägi praegu muud üle kui jälgida perekonna anamneesi. Seda, milliseid kasvajalisi haigusi on ühel või teisel pereliikmel olnud, ning uurida, kas nende hulgas on esinenud eesnäärmevähki. Kui on, siis on see kindlasti ohumärk.

80 nõuannet aastas

Everausil on aastas küm­­me konsultatsioonipäeva – igas kuus üks, suvi jääb tavaliselt vahele. Kokku nõustab ta aastas 70–80 inimest. Umbes pooled neist saadab ta geenitestile ja neist veel umbes pooltega tuleb ette võtta pikem vestlus.

Nõustamine

•    Suurenenud vähiriskiga inimese nõustamisaja saab kirja panna Tartu Ülikooli Kliinikumi ettere-gistreerimiskeskuse telefonile 731 9100 helistades või interneti teel. Lingi leiab veebiküljelt
www.kliinikum.ee.

•    Saatekiri küsida perearstilt, teenuse eest tasub haigekassa.