Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/01/05/6229333t1h15f3.jpg)
/nginx/o/2016/03/06/5130933t1h4609.jpg)
Eelmise aasta alguses vahetult pärast pisipoja sündi diagnoositi Marja Lukil vereloomevähk, mis ei allunud Eestis ravile. Imekombel leidis noor naine abi Saksamaalt, kuid nüüd sõltub tema elu annetustest, sest Lukk vajab peagi uut raviseanssi, ent pere raha on otsas ja haigekassa ei ole nende taotluse kohta veel otsust teinud. Eelmisel nädalal alustas pere naise elu päästmiseks internetis kampaaniat.
2015. aasta veebruari algus oli 31-aastasel Marja Lukil ja tema perel täis rõõmu ja naeru, kuniks päevi tunda andnud tugev valu kõhupiirkonnas ei lubanud enam jätkata. Vilkurite saatel toimetas kiirabi Luki erakorralise meditsiini osakonda, kus selgus ka karm tõde: vastsel emal on kaugele arenenud vereloomevähk. Naine teadis, et sellest päevast muutub kõik tema, äsja sündinud poja Uku-Kauri, elukaaslase Kalle ja ülejäänud pere elus.
«Alguses ainult istusin ja nutsin mitu tundi. Ütlesin Kallele, et suren ära. Kuid siis rääkisid arstid mulle, et paljud inimesed on seda sorti vähist tervenenud. Pärast seda teadsin, et pean ravi läbi tegema ja terveks saama,» meenutas Lukk.
Noort ema asus Põhja-Eesti regionaalhaiglas hematoloog Katrin Palgi juhtimisel ravima resident Mariken Ross. «Marjal diagnoositi agressiivne pahaloomuline lümfikoe kasvaja harvaesinev vorm – primaarne mediastinaalne suurerakuline lümfoom. Haigus väljendus suure lisamassina rindkeres ja oli levinud mõlemale poole diafragmat, haarates kopsud ja kõhunäärme,» kommenteeris Palk. Kuna seda haigust põdevatest patsientidest jääb ellu 97 protsenti, siis alustati ka Palgi sõnul ravi lootusrikkalt.
Ei allunud ravile
Kahjuks läks Lukiga teisiti. Kasvaja ei allunud tavaliselt kasutatavale polükemoteraapiale ega teist sorti keemiaravile. Kuna kasvaja suurenes üha, ei saanud alustada ka tüvirakkude siirdamist, mille eelduseks on see, et keemiaravi pidurdab kasvajat. Aja võitmiseks alustati kolmandat sorti ravi, milleks andis Mariken Rossi sõnul oma soovitused USA juhtiva vähiravikeskuse Memorial Sloan Ketteringi lümfoomikeskuse juhataja, kuid seegi ei andnud tulemusi. Sellega ravivõimalused Eestis ammendusid.
Konsulteeriti Tartu Ülikooli kliinikumi luuüdi siirdamise osakonnaga ja otsiti rahvusvahelisi kontakte, ent kuna neis riikides, kus eksperimentaalse iseloomuga ravivõimalusi pakutakse, on ravi kallis ja järjekorrad pikad, ei andnud arstid Lukile kuigi palju lootust. «Kahjuks meie enam midagi teha ei saa ja palju aega sul jäänud ei ole,» olid Luki sõnul karmid sõnad, mida keegi oma elus kuulda ei soovi. Detsembris lõpetasid Eesti arstid ravi.
Kuid Lukk ja tema pere keeldusid alla andmast. «Mul on väike laps, armas elukaaslane ja pere. Nad kõik vajavad mind,» rääkis ta.
Ootamatult tekkis naisel tänu selleks ajaks residentuuri lõpetanud ja Iirimaale tööle suundunud Rossile, perekonnatuttavale, ettevõtjale Enn Merile ja Berliini lastearsti Rolf Uhligile võimalus sõita Saksamaale Würzburgi, mille ülikooli kliinikus ootas teda üks maailma tunnustatumaid vähiarste Hermann Christof Einsele.
«Ravivariante oleks olnud ka Rootsis, kuid nende keskus ootas tollel hetkel eetikakomitee luba uueks raviviisiks ja kahjuks ei olnud Marja tervis selline, mis oleks lasknud oodata. Võimalik oleks olnud ka Itaalia. Pakututest tundus Saksamaa nii logistiliselt kui ka Marja jaoks keeleliselt kõige mõistlikum,» selgitas Ross. Lukk lisas ka, et Saksamaale õnnestus saada üksnes tänu Rolf Uhligi saatekirjale, milleta süsteem ei luba Saksamaal eriarstidel patsiente vastu võtta.
Saksamaale jõudes võeti Lukk viivitamatult haiglasse sisse. «Tagasi koju sa enam ei jõua,» olid maineka professori sõnad. Ka hiljem, ravikuuri keskel, rõhutas professor Luki sõnul korduvalt, et 29. detsember – päev, mil Lukk jõudis Saksamaale – oleks olnud üks viimaseid tema elus, kui ta poleks ravile tulnud.
Pere sõnul turgutasid just Saksamaa arstide täpsus, enesekindlus, tipptehnoloogia ja aastatepikkused kogemused naise taas üles. Noore ema päevad möödusid Skype’i vahendusel lapsele lauldes ja talle raamatuid lugedes. Läbi valu ja lootuskiirte saabub kevad Luki perele nüüd ka heade uudistega. Vähk allub ravile ja paranemislootus on suur. «Kuna Marja haigus on esimest korda ravile allunud ja vähenema hakanud, on esimesed tulemused lootustandvad,» kommenteeris ka hematoloog Mariken Ross. «Tavaliselt on sellise ravile allumatu vähiga patsientidest aasta pärast elus vaid 20 protsenti.»
Haigekassa pole aidanud
Saksamaal on ravi kallis ja Eesti haigekassa ei ole veel teinud otsust pere tänavu 5. jaanuaril esitatud taotluse kohta ravikulude katmiseks. «Me küsime kogu aeg, aga keegi ei ole midagi otsustanud ja tundub, et ei tahagi otsustada. Kõik venib, aga meil on aega üksnes 22. märtsini, sest siis peab ravi Marja elu päästmiseks jätkuma. Seni oleme hakkama saanud oma vahenditega, kuid nüüd on pere raha otsa saanud,» kommenteeris olukorda Luki elukaaslane Kalle Vaikmaa, kelle suurim soov on, et naine saaks taas terveks.
Haigekassa tervishoiu- ja kommunikatsiooniosakonna juhi Katrin Romanenkovi sõnul ei ole Luki taotlusele veel vastatud, sest küsimusi tekitab taotluse sisu. «Kuna taotluse sisu ei vasta hetkel meie andmetel reaalselt Saksamaal osutatud tervishoiuteenustele, siis on oluline tuvastada täpne teenuste sisu ning see, mida on patsiendile täiendavalt planeeritud osutada,» selgitas Romanenkov. Tema sõnul on taotluse täpsustamiseks küsitud küsimusi nii Eesti kui ka Saksamaa raviarstidelt, kohtutud patsiendi esindajatega, vahetatud raviplaani ja teisi dokumente ning tõlgitud ka vajalikud dokumendid saksa keelest eesti keelde.
See selgitab vähemalt osaliselt, miks on Luki taotlusele vastamiseks kulunud juba kaks kuud, kuigi tavaliselt teeb haigekassa selliseid otsuseid 30 päeva jooksul ja mõned pakilised otsused on tehtud isegi paari tunniga.
Pere advokaat Sille Allikmetsa sõnul tuleb tähelepanu pöörata sellele, et välisravi rahastamise otsustamine käib kindlate õiguslike reeglite järgi ja haigekassale esitatud materjalid on väga mahukad. «Oluline on patsiendi ja ravi rahastaja partnerlus ja seda kindlasti mõlemapoolse sooviga noort patsienti aidata,» kommenteeris Allikmets. «Oleme haigekassa esindajatele edastanud inimlikku laadi palve Marja taotlusega tegelda võimalikult kiiresti.»
Seda, et kedagi süüdistada ei soovita, kinnitavad ka elukaaslased Lukk ja Vaikmaa. «Kõigepealt on meile oluline, et Marja saaks terveks,» rääkis Vaikmaa. «Seda, kas ja missuguseid vigu keegi on teinud, vaatame hiljem. Me jagame Marja lugu selleks, et paluda abi, sest meil ei ole enam aega oodata.»
Kuigi perel ei ole praegu haigekassalt veel vastust, on varasem statistika lootustandev. 2015. aastal tegi haigekassa plaanilise välisravi taotluste osas 282 positiivset otsust, taotluse rahuldamisest keelduti vaid viiel korral. «Kui tõesti peaks juhtuma, et kogume tänu annetustele rohkem raha, kui Marja raviks vajalik, siis annetame selle edasi vähihaigete laste või vähiga võitlevate lapsevanemate toetuseks,» sõnas Vaikmaa. «Tegelikult tahaksime ka meie veel lapsi saada, et meil oleks suur ja ilus Eesti pere, kuid kas see ime ka juhtub ja pärast keemiaravi veel lapsi saada õnnestub, seda vaatame siis, kui olen terveks saanud,» lisas Lukk.
Lukil tuleb läbi teha veel viimane kuni 350 000 eurot maksev ravi, mille järel on võimalik, et haigus kaob ega tule enam kunagi tagasi. Kuna Luki lähedaste raha on otsas, avas pere annetuste kogumiseks veebilehe www.aitamekoos.ee ja raha on asunud koguma ka perekonna Austraalias elavad sugulased.