Kui sina ka ei tea, mis on kaaries ja happerünnak!
Terved hambad terveks eluks!

Kuigi elektriline hambahari puhastab hoolikamalt ja paremini kui inimkäsi suudab, ei tohi lühendada hambapesu aega: hambaid tuleb ikka pesta kaks minutit.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Sa ei pea sugugi punastama, kui telekast nätsu- või hambapastareklaami nähes mõtled, et mis asi on see happerünnak või milline kaaries õieti välja näeb. Sa ei ole ainuke, kes ei mõika – põhjuseks tõsiasi, et neist asjadest on arusaadavalt ja lihtsas keeles räägitud liiga vähe. Teeme asjad selgeks!

Eurodent hambakliiniku arst Kristjan Gutmann.

FOTO: Anno Proosvelt/erakogu

Kas teadsid, et hambahaigused on maailma kõige levinum mittenakkuslik haigus? Või näiteks seda, et kui väidad, et oled pärinud oma vanematelt eriti head aukudeta hambad, siis võid pai teha pigem endale: hammaste tervis, iseäranis aukude vältimine, sõltub üksnes hooldusest.

«Tegelikult oleks hea, kui Eestis kasvaks peale põlvkond, kes mõistaks, mis need hambahaigused üldse on. Et see ei ole geneetiline või päritud, vaid siiski bakteritest põhjustatud probleem,» selgitab Eurodenti hambakliiniku arst Kristjan Gutmann (fotol), kes on ühtviisi hinnatud professionaal nii Eestis kui ka Soomes.

Kristjan, alustame algusest: mis see kaaries õieti on?

Kaaries on lihtsustatult öeldes hambaauk, mis tekib seetõttu, et bakterite elutegevuse tulemusena moodustunud hape söövitab augu hamba sisse.

Kuidas need pahad bakterid sinna suhu pääsevad?

See, kuidas nad sinna pääsevad, algab tegelikult hetkest, mil umbes pooleaastasel lapsel lõikub läbi igeme esimene hammas ja iga bakter, mis enamasti teiselt inimeselt sülje ülekandumise teel titale suhu satub, leiab eest hambakese, kuhu kinni jääda. Kui tital on ainult igemed, siis bakterid suhu ei kinnitu, sest selleks pole kohta.

Kolm esimest eluaastat ongi hammaste seisukohast kriitilised, sest sel ajal kujuneb välja suu bakteriaalne tasakaal. Kui sel ajal satub suhu rohkem häid baktereid, siis vallutavad need ruumi ära ja pahadel bakteritel pole vaba hambapinda, kuhu kinni jääda – nad ei mahu enam sinna elama. Kui aga suhu satub rohkem halbu baktereid, on inimesel elu lõpuni probleeme aukudega.

Nii et hetkest, kui esimene kiku paistab, peaks vanem hakkama lapse hambaid pesema ja pahasid baktereid minema ajama. Esialgu väikese silikoonist sõrmeharjaga, kui aga hammas on juba päris väljas, siis pisikese pärisharjaga.

Kas siis pärilikest hambaaukudest ei saa juttugi olla?

Me võime oma vanematelt pärida küll hammaste asendi ja kuju ja kui geneetiliselt on hambad puseriti, siis on raskem neid hooldada ja sinna võivad kergemini augud tekkida, aga põhiliselt tekivad augud siiski bakterite ülekandumise teel kolme esimese eluaasta jooksul ja puuduliku hambahoolduse tagajärjel.

Väikelapsel hooldavad hambaid vanemad. Mida nad peaks tegema, et sinna võimalikult vähe halbu baktereid satuks?

Lihtne näide: ema teeb putru ja tahab maitsta, kas see on valmis. Ta võtab lapse lusika, maitseb sellega ja järgmisel hetkel sõidab seesama lusikas väiksele lapsele pudruga suhu. Nii toimubki bakterite ülekandmine vanemalt lapsele. Igaühel võiks olla siiski oma söögiriistad. Sama võib juhtuda väikelast suule musitades, lutti puhastamise eesmärgil oma suust läbi tõmmates ja mitmel muul moel.

Muidugi ei saa me kõike ära hoida ja last klaaskapis kasvatada, seda enam, et lastele meeldib ju ikka suuga eri asju proovida. Aga alla kolmeaastase lapse puhul peaks meeles pidama, et mida vähem süljekontakti teistega, seda parem.

Milliste märkide ilmnedes peaks laps hambaarsti juurde tulema?

On hea, kui laps on kasvatatud niimoodi, et mingit märki ei tulegi. See, kui tal juba hammas valutab, paiste läheb või laps ise annab kuidagi hambavalust märku, on hoopis märk sellest, et midagi on juba maha magatud. Kui auk on juba nii suur, et valutab, siis peaks suhu suunatud laualambi valgel olema seda ka palja silmaga näha. Siiski, kui laps kurdab kõrvavalu, hoiab pead imelikult või näitab, et hammas valutab, aga suhu vaadates midagi näha ei ole, ei tasuks vanemal ise lõpmatult diagnoose panna, vaid siiski hambaarstile pöörduda.

Kindlasti peaks lapsega hambaarstile pöörduma ka siis, kui esimeseks eluaastaks ei ole ükski piimahammas veel lõikunud.

Kui aga mingeid erilisi probleeme pole, tasuks laps hambaarstiga tutvuma tuua umbes aastaselt. Loodetavasti ei pea siis veel midagi tegema ja laps saab positiivse elamuse, tal ei tekigi hirmu, ta juba teab, mis helid, hääled ja lõhnad siin on.

Milline on õige hammaste hooldus?

Nii laps kui ka täiskasvanu peaks hambaid pesema kaks korda päevas – kaks minutit hommikul, kaks õhtul. Paljude laste jaoks on muidugi kaks minutit terve igavik, aga seda aega saab lõbusamaks teha toredalt kujundatud hambaharja, mõne muusikapala või näiteks värvi vahetava liivakella abil. Aina enam lapsi kasutab ka elektrilist hambaharja, mis ju lahedalt suriseb. Küll tuleb meeles pidada, et kuigi elektriline hambahari puhastab hoolikamalt ja paremini, kui inimkäsi suudab, ei tohi lühendada hambapesu aega: hambaid tuleb ikka pesta kaks minutit.

Tahan ka rõhutada, et hambaid peab pesema kindlasti enne päeva esimest sööki ja pärast päeva viimast sööki. Mingit näksimist pärast õhtust hambapesu ei tohi enam olla just happerünnaku pärast, mis hakkab toimuma kohe, kui inimene midagi sööb. Öösel aeglustub süljeeritus, mis happerünnakut trotsib, ja nii on hambad liiga kaua hapete kiusata.

Mis veel hambahooldusesse puutub, siis kui lapsevanem märkab, et lapsel hakkavad igemed hambapesu ajal veritsema, ei tähenda see üldiselt, et hambahari on liiga kõva, vaid et hambad on nii kehvasti pestud, et on tekkinud igemepõletik. Sel juhul peaks lapse hambaid veel hoolikamalt pesema, keskendudes just sellele veritsevale piirkonnale igeme ääres. Veritsus peaks siis mööduma ja põletik peagi taanduma.

Siiski tekivad vahel ikkagi hammastesse augud. Kuidas on kommide ja muu magusaga, kas see on kõige kurja juur?

Kõik teavad, et kuni laps ei ole magusat saanud, on elu ilus. Kui magus aga juba lapse suhu satub, siis on suhteliselt keeruline pidevat komminurumist ära hoida. Ideaalis võiksime lastele kehtestada ühe kommipäeva nädalas, nagu Pipil oli. Sel päeval söögu kommi nõrkemiseni, aga kuuel ülejäänud päeval seda ei saa. Samas, olgem ausad, on seda nõuannet väga raske järgida.

Ka paljud joogid on magusad ja jutt ei käi ainult gaseeritud jookidest, vaid ka kõiksugu mahladest. Vahet pole, kas räägime pakimahladest, siirupist tehtud morsist või oma koduaia õunamahlast, magusast jogurtist või maitsestatud keefirist – kõik need on ju suhkruga magustatud. Võiks kinnistuda arusaam, et janu leevendav jook on vesi.

Üheks levinud probleemiks on nn lutipudelikaaries – ülemised ja alumised esimesed neli lõikunud hammast augustuvad ja hävivad kiiresti. Põhjus on tihti selles, et kui laps on öösel rahutu või nutab, siis lapsevanem torkab näiteks magusa jogurtijoogi talle suhu ja laps rahuneb, jääb magama. Magades tita süljeeritus langeb, isepuhastust ei toimu ja terve öö on hambad happerünnaku all, augud ongi kerged tulema.

Kui nüüd võtta aga jutuks aeg, mil piimahambad vahetuvad jäävhammaste vastu, siis millele peaks lapsevanem tähelepanu pöörama?

Paljud vanemad arvavad, et nende laste piimahambad on imelikud, sest neil on vahed. Tegelikult peavadki piimahambad olema kui rehapulgad, sest jäävhambad, mis peagi asemele tulevad, on hoopis laiemad ja suuremad. Kui piimahammastel pole vahesid, tekib ruumiprobleem. Veel hullem on see, kui kaks piimahammast tulevad ära, aga asemele pürib vaid üks jäävhammas. Lapsevanem peaks lapse suud hambavahetusperioodil jälgima ja kui midagi sellist silma hakkab, siis kindlasti hambaarsti poole pöörduma.

Mis ajal peaks vaatama suhu selle pilguga, kas ehk on vaja breketeid? 

See on selge umbes 12. eluaastaks, kui kõik piimahambad on jäävhammaste vastu vahetunud. Üldiselt breketeid, mis korrigeerivad hammaste asendit suus, piimahammaste külge ei kleebita. Hambaarst peaks igal visiidil vaatama, et hambumus ning lõualuude areng vastaks eale.

Mida tarkusehammastega pihta hakata?

Tänapäeva inimese lõualuud on üldjuhul kitsamad kui aastasadu tagasi, sest me sööme pooleldi ettevalmistatud toitu, mis on pehmem ega nõua nii tugevat hammaste ja lõualuude tööd. Tarkusehambad, mis peaks kandma mälumisfunktsiooni ehk toitu peenestama, selles töös enam ei osale – nad ei käi omavahel kokku.

Kitsama lõualuu tõttu ei mahu tarkusehambad tihtipeale suhu ära ja jäävad põiki, pooleldi igeme alla, täitsa viltu. Kui nad on keerulises asendis, võib hambakrooni ümbrusesse hakata kogunema väga palju baktereid – tekib perikoroniit. Perikoroniit ongi tüüpiline põhjus, miks tarkusehambad lõikudes valutavad ja lausa põsk võib vahel paiste minna. Tarkusehambad toimivad selles olukorras bakteriinkubaatoritena, mis külvavad pisikuid kogu suuõõnde.

On tehtud uuringuid, kus on võrreldud tarkusehammastega inimeste ja nende inimeste suufloorat, kellel on tarkusehambad välja tõmmatud. Vahe on mitmekordne tarkusehammasteta suu kasuks – baktereid ei ole nii palju.

Näiteks Soome sõjaväes on traditsioon, et kõigil noorsõduritel tõmmatakse tarkusehambad välja, sest kui sõdurid lähevad pikaks ajaks metsa ja seal hakkab mingi hambajama, siis on see nii tervise seisukohalt kui ka logistiliselt probleem. Ka Ameerika ülikoolides tõmmatakse esimesel aastal õpilaste tarkusehambad välja. See on ühiskonnas juurdunud süsteem.

Eestis olen kohanud mõtet, et ärme tõmbame tarkusehambaid välja, sest siis on, kuhu vanaduses proteese kinnitada. Tõesti, kui tarkusehambad suhu jätta, siis võib tõesti proteese vaja minna, aga kui need välja tõmmata ja hammaste eest hästi hoolitseda, siis äkki neid proteese ei lähegi vaja ...

Kas hea suuhügieeni juurde kuulub ka suuvesi?

Suuvesi on väikese alkoholisisaldusega piparmündilahus ja sel on enamasti vaid kosmeetiline efekt. Pärast suuoperatsiooni on põhjendatud ravisuuvete kasutamine – kloorheksidiin hoiab bakteritaseme all ja värskesse haava ei teki infektsiooni. Sellist suuvett aga üle kolme nädala kasutama ei peaks.

Hambaniit on aga hoopis teine tera. See on tõeline imenipp: kui harjud kasutama, siis toimib väga hästi ja suu on hoobilt puhtam.  

Aga närimiskumm, kas seda oleks vaja närida pärast iga toidukorda?

Hammas on sõrmega katsudes kõva, aga tegelikult on see nagu käsn, mis imeb endasse nii kasulikke kui ka kahjulikke aineid. Kui me sööme, siis bakterid toodavad hamba pinda lõhustavat hapet ja muudavad selle pehmeks, nii tekibki auk. Ksülitooliga nätsu närimine pärast sööki lõikab aga justkui noaga selle happerünnaku läbi, sülge eritub rohkem ja seal leiduvad kasulikud ained mineraliseerivad hamba pinna – see muutub taas kõvaks. Seega on ksülitooliga nätsu närimine pärast sööki igati kasulik.

Räägime ka hammaste valgendamisest. Kas see kahjustab hambaid?

Nagu igas valdkonnas, nii ka siin – liialdamine ja äärmuslikkus ei ole õige, aga üldjuhul ei tee valgendamine hammastele kurja, kui seda teha kord või kaks aastas. Iga kahe kuu tagant ei ole hammaste valgendamine mõistlik, kui selline tihe vajadus peaks aga tekkima, siis tuleks pigem oma eluviisid üle vaadata.

Kõige efektiivsem on hambaid valgendada hambaravikabinetis professionaali käe all. Nimelt on Euroopa Liidus väga täpselt määratletud, milliseid vahendeid saab apteegist või kauplusest osta, ja tavaliselt on nende vahendite valgendav komponent küllalt vähene. Seega pole nad nii efektiivsed kui hambaravi kabinetis tehtav valgendusprotseduur.

Kas hambad võtavad pärast valgendamist kiiremini parkaineid sisse?

Esimeste päevade jooksul pärast valgendamist võib see nii olla. Siis tasuks hoiduda mustast teest, kohvist, punasest veinist jms, millel on tugevad pigmenteerivad parkained. Kui lasta mõned päevad mööda, on hammas taastanud oma struktuuri ja käitub tavapäraselt.

Kuidas suhtuda kleebitavatesse hambakaunistustesse?

Ilu on vaataja silmades, aga ma ei soovita hambakaunistusi neile, kelle suu üldine olukord ei kannata tähelepanu tõmbamist.

Kaunistuste kleepimine iseenesest midagi halba ei tee, sest tänapäevased vahendid, millega hammastele kaunistusi kleebitakse, on kahjutud.

Eestis on populaarne ka nn ökoeluviis, kus nii mõnigi kord leiab vanem, et kõik peab olema puhtalt looduslik ...

Olen seda samuti tähele pannud. Kindlasti ei poolda ma mõtet, et hambapasta peaks olema ilma fluorita, nagu olen vahel kuulnud mõnd vanemat rääkimas. Täiskasvanud võivad endaga teha, mida heaks arvavad, aga kui laps ei saa fluoriga hambapastat, siis on see talle karuteene. Sellisel juhul kasvab peale põlvkond, kelle hambaemail on täiesti olematu ja sinna moodustub auke nii kiiresti, et sa ei jõua ühest otsast valmis, kui teisest otsast hambad taas lagunevad. Me võiks juhinduda siiski ühiskonnas kehtivatest põhimõtetest, millest üks on ka teaduslikult tõestatud fakt, et fluoriga hambapasta on hammastele kasulik ja vähendab kaariese ehk hambaaukude teket. Fluoriga hambapastat peaks kasutama kohe, kui laps oskab hambapasta välja sülitada, ja panema harjale küünepikkuse jupi.

Lapse elu- ja toitumisviisid ning hammaste puhastuspõhimõtted võiksid olla üles ehitatud nii, et hambad püsiksid terved. Loodan, et uued põlvkonnad tahavad ja oskavad terviseinfot otsida ja leida, äärmused ära tunda ja õiged valikud teha. Hambaarstina olen veendunud, et terved hambad annavad väga palju inimese elukvaliteedile juurde.

Populaarne

Tagasi üles