Lugejate lood: arstiabi India moodi

Palat India ühes haiglas. Foto: Pacific Press/Pacific Press/Sipa USA

Kuigi India kohalikele elanikele mõeldud haiglas näib töökorraldus välismaalasele jahmatav, siis abi saab sealt ka ilma kindlustust omamata, kirjutab lugeja Aino. Postimehe terviseportaal ootab jätkuvalt oma lugejate kogemusi arstiabist võõrsil.

Viis aastat tagasi, olles juba teab-mitmendat korda Indias, jäin ma haigeks. Oli suvine kuum aeg, temperatuurid tõusid üle 45C. New Delhi, hullumeelse liiklusega linn, lämmatas heitgaaside, tolmu ja kuumusega. Õhtul pidime sõitma ööbussiga Pushkarisse. Järsku tundsin, et maailm kõigub ja jalad ei kanna.

Olime abikaasaga juba bussi väljumiskohas. Minu seisund halvenes iga hetkega. Käisin mõneminutiliste vahedega kusagil aia ääres oksendamas. Enesetunne oli nii halb, et peas tagus vaid üks mõte-siia, räpasele tänavale, nagu hulkuv koer, ma surra ei taha.

Abikaasa käis peale, et läheksime tagasi hotelli ja loobuksime Pushkarist. Mina aga mõtlesin, et bussis saab pikali visata ja aken, mis avaneb, nagu sein, toob öösel jahedust. India pikamaa bussid, sleeperid, on mugavad. Neis on kahekorruselised narid-ühe-ja kaheinimese voodi moodi. Tõmbad kardina ette ja oled teistest eraldatud.

   Kuidagi vedasin end bussini ja kuidagi möödus ka öö. Hommik oli pisut helgem, kuid mitte kauaks. Õige pea oli palavik 42 kraadi, higistasin vahet pidamata, püsti ei jaksanud seista. Jõin, jõin, jõin, aga kõik tuli kohe higina välja. Kohalik apteeker andis mingit mineraalidega pulbrit joogivette panemiseks ja arvas, et see peaks aitama. Õhtul, surmamaitse suus, sõitsime tagasi Delhisse. Öö tundus lõputuna, kuid hilishommikul jõudsime siiski pealinna.

Kohalike haigla

Nagu närtsinud malts istusin poolteadvel motorikšas. Sõitsime lähimasse, Saint Mary haiglasse. Meil polnud aega otsida välismaalasi teenindavat haiglat, kus oleks kehtinud mu kindlustus. Saint Mary oli kohalike jaoks. Rahvast olid kõik kohad täis-hoov, koridorid, ruumid. Inimesed istusid maas ja paistis, et ootasid oma järge väga kaua. Kõikjal sagis ka arste ja õdesid. Kuid neid oli raske teistest eristada, sest mingit ühtset vormi neil ei olnud. Ka nemad kandsid tavalisi, igapäeva riideid.

   Sisenesime majja, keegi küsis, mis viga ja  mind juhatati vereproovile, edasi röntgenisse. Ma seisin vaevu jalul ja seepärast polnud isegi piinlik, et mind igale protseduurile ootajate vahele võeti. Ühes ruumis tehti mingid süstid. Kuulsin hiljem, et need olid hirmkallid, 5000 ruupiat süst.  Seejärel pandi mind esimesse ruumi, kuhu alguses tulime, pikali, tilguti alla. Ruum oli rahvast täis, nagu kõik teisedki. Igal voodil oli kaks-kolm patsienti. Mina olin esialgu üksi, siis istus keegi mu kõrvale.

Oli täiesti uskumatu, kuidas need arstid-õed suutsid üldse orienteeruda sellises «segasumma suvilas». Ometi kõik toimis.  Nelja-viie tunni pärast võeti tilguti ära ja arst tuli, ning ütles, et peaksin nädalaks haiglasse jääma. Ta lisas, et nende näitajatega, nagu ma sinna tulin, oleks ma pidanud juba kolm päeva tagasi surnud olema, et see on suur ime, et eluga nendeni jõudsin.

Mu enesetunne oli enamvähem normaliseerunud. Paari päeva pärast pidime lendama tagasi koju ja ma ei jäänud haiglasse. Tänasin kogu südamest neid häid inimesi, kes mu päästsid.  India oli näidanud mulle oma hinge. Minult ei võetud mingit tasu, kogu see kallis päästmine käis heast südamest.

   Lõpetuseks tahan öelda, kallid inimesed, olge kuumaga ettevaatlikud. Kuumarabandus võib tekkida järsku, nagu ka dehüdrtsioon.  Indias sureb igal aastal inimesi selle tagajärjel. Inimene higistab, joob, higistab ja järsku on läinud. Vahel ei tunta isegi janu, aga dehüdratsioon on juba toimunud. Selle eest hoiatatakse kuumal ajal igal võimalikul moel, teles, raadios, ajalehtedes.

Ka siin, Eestis, tasub seda meeles pidada, et suure kuuma ja higistamise järel läheb organismist välja väga palju mineraale. Selleks, et mitte hiljem kokku kukkuda, tuleb juua mineraalvett või lisada tavalisse vette mineraale, kasvõi näpuotsatäis soola.