Iga kümnendat puudega inimest ei abista keegi

Ratastoolis inimene vajab mõnikord abi. Foto: Elmo Riig / Sakala

Hiljutisest sotsiaaluuringust selgus, et kuigi enamikul puudega tallinlastest on igapäevaselt abistajaks või toetajaks pereliige, siis pea iga kümnendat puudega inimest ei abista regulaarselt keegi.

Kõrvalabi vajadus on suurem 3-6-aastaste sügava puudega laste seas, teatas Raepress. Enam kui pooltele (58%) puudega laste põhihooldajatele ja pooltele (51%) puudega tööealistele on info erinevatest puuetega inimestele mõeldud sotsiaalteenustest, toetustest ja abisaamise võimalustest raskesti kättesaadav.

Enam vajaminevateks osutusid rehabilitatsiooniteenused – 18% liitpuudega inimestest ei kasuta, aga kindlasti vajaksid neid. Abi saamiseks pöörduti kõige sagedamini kas pere- või eriarsti poole. 16% küsitletuist tööealistest ja 22% lastest arvas, et uutest teenustest aitaks nende elu senisest paremini korraldada tasuta füsioteraapia ja muud rehabilitatsiooniteenused.

Samuti selgus uuringust, et ligi iga kolmas puudega tööealine tallinlane töötab ning iga kolmas (33%) töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal paremini toimetulekuks mingit laadi abi. 76% vastajatest, kes ei tööta, aga sooviksid töötada, vajaksid töö leidmisel kõige enam nõustamist sobivate töökohtade osas (49%), informatsiooni pakutavatest töökohtadest (42%), ümberõpet uue elukutse omandamiseks (19%) ja tugiisikut, kes aitaks asjaajamistes (17%).

Suurt osa uuringus osalenud põhihooldajatest abistab keegi puudega lapse eest hoolitsemisel, kuid ligi iga viies (18%) vastaja on puudega lapse ainus abistaja. Nendest 73% on viimase poole aasta jooksul pidanud end puudega lapse abistamise või hooldamise tõttu töölt või õppetöölt vabaks võtma. Kõige enam aga vajatakse Tallinnas isiklikku abistajat (saatjat) ning päevahoiu- või intervallhoiuteenuseid.

Kvalitatiivuuringu tulemusel on info edastamise osas kavas rakendada „kõik ühest kohast“ põhimõtet, suurendada Tallinna kodulehel oleva teenuseid puudutava info arusaadavust, varustada perearstikeskused lihtsustatud infomaterjalidega, pakkuda puuetega inimestele infot lihtsamas keeles ja koos pildimaterjaliga ning koolitada paremini spetsialiste ja ametnikke.

Tõdeti ka, et haiglate ja suuremate perearstikeskuste juurde tuleb palgata sotsiaaltöötajad ning arendamist vajab tugiisikute süsteem ja kogemusnõustajate teenus. Kuna koduteenused jõuavad liiga väheste abivajajateni, siis peaks spetsialistide arvates puude määramisel hindama isikliku abistaja teenuse vajadust. Uuringus osalenud puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, teenuse osutajad ja arstid pidasid vajalikuks ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, vajadust vähendada pereliikmete hoolduskoormust, luua enam päevahoiuvõimalusi nii lastele kui täisealistele ning suunata eluruumide kohandamine eelkõige liikumis- ja liitpuudega inimestele.

Samuti arvasid küsitletud, et invatransporditeenus tuleb kombineerida abistaja teenusega ning ühistransporditeenuse osutajad võiksid vajadusel pakkuda ka saatmisteenust. Koolide ligipääsetavus aga peaks paranema nii füüsilises kui ka sotsiaalses kontekstis.

Arvestades puuetega inimeste arvu ja teenuste vajaduse suurenemisega on erivajadustega inimeste sotsiaalhoolekande eelarve suurenenud Tallinnas aastaga 207 377 euro võrra ehk 5%. Eelarve kasv väljendus oluliselt vajalike teenuste osutamiseks, sh transporditeenuse ja isikliku abistaja ning tugiisiku teenuse eelarve osas ning psüühikahäirega inimestele teenuste osutamiseks. Käesoleval aastal on linna eelarves puuetega inimeste hoolekande korraldamiseks eraldatud 4 455 703 eurot.

Uuring viidi läbi 3-15-aastaste Tallinnas elavate puuetega laste 202 põhihooldaja ja 16-65-aastaste 807 puudega inimese seas ajavahemikul oktoober 2015 – jaanuar 2016. Uuriti hinnanguid ja arvamusi viies teemaplokis: igapäevaeluga toimetulek, sotsiaalteenuste kasutamine, töötamine, majanduslik toimetulek ja hoolduskoormus. Eelmine sarnane uuring viidi läbi 2010. aastal.