Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kopsupõletiku ägedus jäi märkamata

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rando sõnul ei uskunuks ta, et kiirabiarstid ja perearst ei tunne ära ägeda kopsupõletiku sümptomeid. | FOTO: Erakogu

Kui muidu tervel 26-aastasel Lääne-Virumaa mehel hakkasid kahe kuu eest rinnus valud, ei osanud ta veel kuidagi kahtlustada, et on jäänud ägedaloomulisse kopsupõletikku. Esialgu tundus nii perearstile kui ka mitu korda kohal käinud kiirabile, et mees võiks jätkata ravi kodus, kuid mõne tunniga muutus haigus eluohtlikuks.

23. jaanuaril algasid Randol (täisnimi toimetusele teada – H. L.) rinnus valud ja kui 25. jaanuari õhtul hakkas ka palavik tõusma, kutsus ta kiirabi. Häirekeskus määras väljakutse prioriteediks C (kiire väljakutse – toim) ja Karell Kiirabi brigaad tuli kohale kuue minutiga. Kell 21.39 kohale jõudnud meedikud mõõtsid kehatemperatuuri ja teisi elulisi näitajaid ning tegid kindlaks, et Randol on rinnus torkiv valu, ta köhib ja sissehingamine on valulik.

Noorel mehel oli küll 37,9-kraadine palavik, kuid kuna kõik teised elulised näitajad olid korras, tegid meedikud talle valu vaigistava ja temperatuuri alandava süsti ning soovitasid järgmisel päeval perearsti poole pöörduda.

26. jaanuaril läks Rando Tamsalu perearsti Antonina Britenkova juurde, kes saatis ta päev hiljem röntgenisse kopsupilti tegema. Kuigi sealt tuli vastus, et kopsudega on kõik korras, otsustas perearst mehele välja kirjutada kopsupõletiku raviks mõeldud antibiootikumi Amoxicillini. Britenkova sõnul oli ta kopsupõletiku pannud esialgseks diagnoosiks juba 26. jaanuaril, kuid Rando sõnul ei maininud perearst kopsupõletikku poole sõnagagi ka pärast kopsupildi tegemist.

Rando on veendunud, et perearst ja kiirabi jätsid ka mõned olulised sümptomid tähele panemata. «Mul oli lööve ja olin kollane, sest mul oli selleks ajaks juba maks pihta saanud. Perearst ütles, et see on allergia, ja kirjutas mulle allergiarohud. Ma ise ütlesin perearstile, et mul on rinnus valud ja kõrge palavik. Siis ta kirjutaski mulle enne vereproovi tegemata 200-milligrammised antibiootikumid välja,» kirjeldas mees toimunut.

Haigus ägenes kiiresti

Kui lööbe esinemist kirjeldatakse ka hilisemas, teise väljakutse kohta tehtud kiirabi kandes digitaalsesse haigusloosse, siis seda, et Rando nahk oleks kollane olnud, kiirabi ja perearst eitavad. Seevastu Tartu Ülikooli kliinikumist kinnitati, et noorel mehel esinesid neile saabudes naha kollasus ja maksatalituse häire.

Britenkova sõnul ei viidanud ükski sümptom vajadusele Rando kiiresti haiglasse toimetada. Selleks et ravi mõju hinnata, kutsus perearst mehe 29. jaanuaril kordusvisiidile. Rando ise on veendunud, et selleks ajaks oleks ta juba surnud olnud.

Järgmiseks päevaks halvenes Rando seisund veel. 28. jaanuaril kell 14.03 kutsus ta kiirabi, kes jõudis kohale kell 14.21. «Olin üksinda kodus. Kiirabi tuli kohale, tegi südamepildi, mõõtis vererõhku ja palavikku. Ah, sul on tabletid peal, me ei hakka ära viima. Kui midagi hullemaks läheb, siis helista,» ei suuda mees uskuda, et kiirabi ei tundnud eluohtlikku olukorda ära. Selleks ajaks oli tal palavikku juba 38,8 kraadi.

Karell Kiirabi juhatuse liikme Ave Põlluaasa sõnul ei viidanud ükski registreeritud eluline näitaja sellele, et Rando oleks tulnud haiglasse toimetada. «Eluohtlikuks peetakse palavikku, mis on ligikaudu 40 kraadi, ja kõik muud elulised näitajad olid normi piires,» rääkis ta.

Kui Rando elukaaslane Kairit õhtul kella üheksa paiku koju jõudis, otsustas ta, et Rando tuleb kiiresti viia Rakvere haigla erakorralise meditsiini osakonda. Seejärel toimus noore mehe jaoks kõik juba väga ruttu ja suurt osa sellest, mis edasi juhtus, ta enam ei mäleta.

«Rakvere haiglasse läksin neljapäeva õhtul (28. jaanuaril – toim) kella üheksa ajal. Reedest ma midagi eriti ei mäleta, mul olla paar külalist käinud, ja laupäeval (30. jaanuaril – toim) viidi mind üle Tartusse Maarjamõisa kliinikusse. Seal pandi mind kunstlikku kooma ja ärkasin alles 14. veebruaril. Arstid ütlesid mulle seal ka, et saad teist sünnipäeva tähistada. Õnnesärgis sündinud,» on Rando rõõmus, et õnnestus ellu jääda.

Tartu Ülikooli kliinikumi kopsukliinikusse viidi Rando sealsete arstide kinnitusel kahepoolse kopsupõletiku ja selle tagajärjel tekkinud ägeda hingamispuudulikkusega jaanuari eelviimasel päeval. Sellele järgnenud ööl halvenes mehe seisund veel, mistõttu viidi ta öösel kell kaks üle kolmanda astme intensiivravi osakonda, kus tema kopse hoiti töös hingamisaparaadi abiga. Neljandast ravipäevast alates hakkas Rando seisund paranema ja 14. veebruaril viidi ta tagasi pulmonoloogia osakonda, kust ta lubati rahuldavas seisundis koju 19. veebruaril.

«Tartu ja Rakvere arste ning oma elukaaslast Kairitit tahaksin südamest tänada, et nad minu elu päästsid,» rääkis Rando. Kiirabi ja perearsti töö suhtes on mees siiski kriitiline.

Põhjuseks pneumokokk

Seevastu rõhutavad kiirabi esindajad, perearst ja Randot Tartus ravinud arstid, et noorel, ilma kaasuvate haigusteta inimesel ravitaksegi kopsupõletikku tavaliselt kodus, mitte haiglas. Haigusloos kirjas olevatele andmetele viidates on kiirabi ja perearst ka seisukohal, et sümptomite järgi ei olnud võimalik kindlaks teha, et haigus võib kujuneda eluohtlikuks.

«Kopsupõletik on erinevatel inimestel väga erinevalt kulgev haigus. Miks mõni inimene põeb seda pigem kergelt, teine aga üliraskelt, on keeruline öelda,» vahendas Randot Tartu Ülikooli kliinikumis ravinud arstide hinnangut sealne avalikkussuhete juht Kristi Tael, kelle sõnul tekib kopsupõletik siis, kui haigustekitajaga puutub kokku vastuvõtlik organism.

«Randol tekitas kopsupõletiku Streptococcus pneumoniae ehk pneumokokk, mis on tavaline kopsupõletikku põhjustav bakter. Ühest vastust küsimusele, miks kulges kopsupõletik sellel noorel eelnevalt tervel mehel üliraskelt, ei ole võimalik anda,» lisas ta.

Seda, et põletikulisi haigusi võib olla vahel raske ära tunda, kinnitab ka Eestist pärit, kuid Soomes töötav sisehaiguste eriarst Monika Kääriäinen, kes on omandanud ka üldarsti töö kogemusi.

«Rando haigusjuhtumit ei saa ma küll kommenteerida, sest ei ole olnud tema raviarst, kuid võin kinnitada, et põletikuliste haiguste korral on esmaste sümptomite põhjal sageli keeruline öelda, kuidas haigus edasi areneb,» selgitas ta.

«Noortel inimestel on tavaliselt väga head kompensatsioonimehhanismid, see tähendab, et nad suudavad ka raske haiguse korral veel pikalt heas üldseisundis olla, kuni olukord läheb käest ära ja on vaja anda tõhusat ravi, mõnikord isegi intensiivravi. Kui abi läheduses ei ole, võib hetkel, mil seisund raskemaks läheb, olla juba liiga hilja.»

Kääriäineni sõnul on kõige tähtsam tunda ära ohumärgid, mis on paraku ebaspetsiifilised: kõrge pulsitase ja palavik, kõrge hingamissagedus, madal vererõhk ja madal vere hapnikusisaldus. «Meedikud on küll saanud väljaõppe põletikuliste haiguste äratundmiseks, kuid see ei ole kerge. Näiteks võib abi olla vereproovist, kuid haiguse algusfaasis ei pruugi põletikunäitajad veres veel tõusnud olla,» rääkis ta.

Kui olukord näib tõsine, tuleks Kääriäineni sõnul kiiresti teha kõik vajalikud uuringud, kuid ka siis ei ole alati võimalik üheselt öelda, millal peaks inimene kiiresti ravile pääsema.

«Meie ametis teevad kõik parima, et inimesi aidata. Kuna abivajajaid on palju, peab otsuse tegema kiiresti ja nii võib ka juhtuda, et arst ei märka mõnda olulist sümptomit. Kuigi ka üht viga võib olla väga raske andeks anda, tuleb meeles pidada, et ka arst on inimene, kelle võimuses ei ole alati haiguse kulgu ennustada,» lausus sisehaiguste eriarst.

Tagasi üles