Kui sünnieelse diagnostika käigus selgub, et laps on raskesti haige, tuleb vanematel teha raske otsus. Neil tuleb kas arvestada haige lapse kasvatamisega seotud raskustega või elada terve ülejäänud elu teadmises, et nad on oma lapse surmanud.
Raskeim otsus elus: kas tuua haige laps ilmale? (5)
26. märts 2016, 21:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui selgub, et sündimata laps on haige, seisavad vanemate ees üksnes halvad valikud, kirjutab ajaleht Bild. Viimasel ajal on eriti kasvanud geneetiliste haiguste arv, mis on seotud raseduse edasilükkamisega. Mida vanem on naine, seda suurem on Downi sündroomiga lapse sünni risk. Näiteks 37-aastasel naisel on see risk kuus korda suurem kui 25-aastasel. Saksamaal saavad igal aastal kuni 4000 ema ja isa teate, et nende sündimata laps tuleb tõenäoliselt ilmale puudega.
«See on tohutu šokk,» ütles Lepzigi ülikooli kliinikumi psühhoterapeut Annette Kersting. Tema sõnul on vanemate ees sel juhul üksnes halvad valikud. Nad kas võtavad enda kanda koorma, mida tähendab elu puudega lapsega, või peavad nad elama teadmisega, et otsustasid lapse tappa. «Otsustada tuleb elu ja surma üle. See on üks kõige suuremaid väljakutseid ja raskemaid otsuseid,» rääkis Kersting.
Otsuse tegemise muudab vanemate jaoks eriti keeruliseks tõik, et seda, kui suur on lapse puue, saavad nad täpselt teada alles pärast sündi. Downi sündroomi välistamiseks mõõdetakse näiteks kõigepealt kuklavoldi paksust. Kuidas haigel lapsel aga ilmale tulles tegelikult läheb, saab enne teda sündi öelda üksnes hinnanguliselt.
Inimgeneetik Bernt Schulze sõnul otsustab 99 protsenti vanematest abordi kasuks juhul, kui nad saavad teada, et sündimata laps on haige. Küsitlus, mille viis läbi Saksa uuringufirma Emnid, näitas siiski teistsugust tulemust: kindlasti otsustaks abordi kasuks sündimata lapse haigusest teada saades 45 protsenti küsitletutest, 37 protsenti annaks aga enda sõnul kindlasti ka haigele lapsele võimaluse elada.
Eriti vapustavad on niinimetatud hilised abordid, mis toimuvad pärast kolmandat raseduskuud. Tavaliselt on sel ajal keelatud aborti teha, kuid väga raskete puuete korral on see siiski lubatud. Sel juhul tehakse emaüsas olevale lapsele mürgisüst: talle süstitakse südamesse surmav annus kaaliumkloriidi. Seejärel peab ema surnud lapse loomulikul teel ilmale tooma. See on paljude naiste jaoks väga raske läbielamus, mis jätab hinge haavad terveks eluks, kuid ometi tehakse üha sagemini otsus lapse surma kasuks.
Selline «hiline abort» oleks peaaegu saanud ka tänaseks 18-aastasest Timist, kelle kasuvanemad Bernhard ja Simone Guido kirjutasid oma pojast raamatu «Tim elab». Noormehe lihane ema sai kuuendal raseduskuul teada, et tal on sündimas Downi sündroomiga laps ja otsustas abordi kasuks. Kuid arst keeldus lapsele mürgisüsti tegema ja kutsus selle asemel esile hoopis sünnituse. Nii jäi raske puudega Tim ellu.
Tim ei saa rääkida ja suhtleb oma kasuvanematega vaid miimika, žestide ja pilkude abil, kuid vanemad on veendunud, et laps väärib elu. Päeval käib Tim koolis ja hiljuti tegi ta ühes töökojas 14-päevase praktika. «Kui Timi esimest kord nägime, siis teadsime kohe, et just temast saab meie laps,» jutustas Simone Guido. Kasuvanemate sõnul toob Tim nende ellu nii palju rõõmu, et nad saavad temalt nähtud vaeva mitmekordselt tagasi. Haigete laste surmamist nad enda sõnul ei mõista. «Te ei anna ju ka oma normaalset last ära üksnes seetõttu, et ta ei saa korvpallis korvile pihta või ei saa pärast ehk hakkama gümnaasiumi lõpetamisega,» rääkis Timi kasuema.
Samal arvamusel on ka üle 50 000 inimese ühendava liikumise «Aktion Leben» («Võitlus elu eest») esimees Walter Ramm. «Naistele avaldatakse tänapäeval väga suurt survet tuua ilmale ideaalne laps. Kuid inimese surmamine ei saa kunagi olla probleemi lahendus,» on nelja lapse isa veendunud.
Uuringust, mille viis läbi psühhoterapeut Annette Kersting, selgub, et hiline abort mõjub laastavalt ka selle kasuks otsustanud naiste psüühikale. 24 protsenti pärast kolmandat raseduskuud aborti teinud naistest põeb veel 14 kuud pärast seda sündmust psüühilisi haigusi, nagu näiteks depressioon ja hirm.
Naiste olukorra teeb Kerstingi sõnul veelgi hullemaks see, et sageli jäetakse nad ka kas abordi tagajärgede või haige lapsega üksi. Paljud mehed kardavad haige lapse eest vastutust võtta, mistõttu naised on hirmul, et neid jäetakse puudega lapse sünni korral maha. Sel on ka põhjust. Mõned isad nõuavad haige lapse sünnil isegi ootamatult isadustesti.
Eetika ja meditsiiniajaloo professori Urban Wiesingi arvates peab otsus jääma siiski täielikult naise teha. Kui ema otsustab haige lapse ilmale tuua, siis peab ühiskond seda aktsepteerima ja haiget last igal võimalikul viisil toetama.