/nginx/o/2016/03/29/5206705t1h804c.jpg)
Kui viimase viie aasta jooksul on soovahetuse sooviga sotsiaalministeeriumisse pöördunud 13 inimest, siis pärast kooseluseaduse vastuvõtmist on poole aasta jooksul soovahetuse soovi avaldanud juba 15 transseksuaali.
Soovahetust soovivate inimeste arv kasvas hüppeliselt (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sooidentiteedihäire ehk soodüsfooria ja transseksualism on mõisted, mille abil kirjeldatakse isiku soovi elada ja olla ühiskonnas aktsepteeritud vastassoo esindajana, kirjutab Tartu ülikooli kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud Maie Väli ajalehes Med24. Dr Väli on transseksuaalseid inimesi Tartu ülikooli kliinikumis nõustanud 1986. aastast ja tema hinnangul võiks Eesti elanike hulgas olla kokku ligikaudu 60 transseksuaali.
Sooidentiteedi püsiva häirega kaasneb soov käituda ja välja näha nii, nagu vastassoo esindajad. Selleks tehtavaid soovahetusoperatsioone Eesti haigekassa ei rahasta, kuid hormoonteraapiaks vajalike ravimite ostmisel saab tavapärast, 50-protsendilist soodustust.
Transseksuaalsus põhjustab hingelisi piinu
Inimese soovi esineda vastassoo esindajana saab küll hormonaalse ja kirurgilise raviga vähendada, kuid oma olemuselt on see seisund ravimatu. Tavaliselt toob see endaga kaasa sotsiaalse isolatsiooni ja hingepiinasid. Seisundi leevendamiseks kasutatavad ravimid ja kirurgilised võtted võivad aga kaasa tuua ebamugavust ja viljatust. Ravi eesmärk on rehabiliteerida inimene täieõigusliku ühiskonnaliikmena nende eelistatud soorollis.
Selleks, et patsient tehtud otsust pärast kahetsema ei hakkaks, tuleks teda hinnata vähemalt kahel spetsialistil, sageli mitmete kuude jooksul toimuvate tõsiste intervjuude käigus. Intervjuudes käsitletakse psühhiaatrilist ja psühholoogilist seisundit, isiksuseprofiili, füüsilist ja emotsionaalset arengut, kooli- ja töökogemust, suhteid täiskasvanueas ning sotsiaalse funktsioneerimise hetkeseisundit.
Nii kirurgilisel kui ka hormonaalravil on kaks eeldust. Esiteks peab patsient teadma hormoonravi pöördumatutest toimetest kehakujule ja teiseks on vaja ka tema ametlikku nõusolekut. Suur osa patsientidest täielikku soomuutust ette ei võta.
Soovahetus aitab, kuid mõistmist sageli ei leita
2004. aastal valminud Belgia arstide uuringus hinnati 55 transseksuaalse patsiendi (32 mees-naiseks ja 23 naine-meheks) rahulolu ja elukvaliteeti pärast soomuutmise operatsiooni.
Naine-meheks transseksuaalidel esines rohkem raskusi stabiilse suhte loomisel pärast üleminekut. Ühel kolmandikul naine-meheks patsientidest ei olnud pärast ravi ühtegi seksuaalpartnerit, kuigi nende libiido ei olnud kahjustatud. Kui transseksuaalsed patsiendid suudavad luua stabiilseid suhteid, on nad oma seksuaaleluga siiski väga rahul, mis omakorda suurendab nende üldist rahulolu.
Transseksuaalid kirjeldavad sageli tervishoiuasutusest saadud halbu kogemusi – alates ükskõiksusest ja teadmatusest kuni diskrimineerimise ja vaenulikkuseni. Arstide suhtumist on kirjeldatud foobilisest kuni halvakspaneva ja aegunud mõtlemiseni. Sageli ei mõisteta, et neil inimestel on raske häire, mistõttu nad vajaksid tegelikult abi ja toetust.