Eesti seiklussportlane Silver Eensaar pääses Metsikus Läänes imetabasesse piirkonda, mis on lummanud Hollyoodi kuulsaid filmiloojaid juba rohkem kui pool sajandit. Tõsi, seal tuli kannatada. Aga kannatused said tasutud.
Kaheksa tundi pühal keelatud maal
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
3. aprill 2016, 15:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Forrest Gumpil sai seal viimaks villand. Ta oli jooksnud kolm aastat, kaks kuud, 14 päeva ja 16 tundi. Ta peatus, pidas pausi ja ütles siis: «Ma olen üsna väsinud. Lähen nüüd koju.»
See tuntud filmistseen leidis aset Edela-Ameerikas Monumentide orus. Too on võimas ja imeline kant, mille legendaarne režissöör John Ford muutis juba rohkem kui pool sajandit tagasi oma ekraaniteoste kaudu Metsiku Lääne sümboliks. Tema jälgedes on Monumentide oru majesteetlikku loodust kasutanud veel kümned tuntud lavastajad alates Stanley Kubrickust ning lõpetades Gore Verbinskiga.
Aga enamik neist režissööridest on pakkunud keset kõrbe kerkivaist kuni kolmesaja meetri kõrgustest liivakivikõrgendikest peamiselt vaid postkaardivaateid. Põhjus on proosaline: need asuvad Navaho indiaanlaste pühal maal, kus väljapoole sissesõidetud radu ringi uitama ilma indiaani giidita ei pääse.
Eesti seiklussportlane Silver Eensaar seikles Monumentide orus terve päeva. Varavalgest, kui «sinipunakollane koduvalgus hakkas vaikselt kaljusid nähtavamaks muutma», nagu ta kirjeldab, kuni õhtupoolikuni, mil «päevavalguse viimased riismed kaljumonumentide taustal kadusid».
«Võimas värk,» resümeerib Eensaar (37).
Ta oli maksnud 160 dollarit, et osaleda koos sadakonna ultrasportlasega kogu maailmast 50 miili ehk ligi 80 kilomeetri pikkusel jooksul Monumentide orus. Ei, mitte võidu peale, kuigi Eensaar on rogain’is ehk pikamaaorienteerumises kolmekordne maailmameister ning püstitas mullu sügisel 24 tunni jooksus Eesti rekordi 232,433 kilomeetrit. Ta sõitis nii kaugele selleks, et kogeda harukordseid emotsioone, mida pakub jooksmine looduslikult võrratus, meeliülendavas kohas.
«See oli kindlasti visuaalselt võimsaimaid spordiüritusi minu elus,» tunnistab ta.
Vaade lööb hinge kinni
Jooksjad kogunevad varahommikul päikesetõusu ajaks Monumentide orgu kaljuservale. Õhutemperatuur on veidi alla nulli. Eensaar kohtab ka tuttavaid soomlasi, kes, oletab ta, on nagu temagi kasutanud kevadisi soodsaid lennupileteid – Finnairiga Tallinnast Arizonasse Phoenixisse kõigest 350 euro eest. Navaho indiaanlane pobiseb palveid ja seejärel ongi minek.
Seljas joogikott ning selles ka mõned energiageelid ja batoonid, alustab Eensaar rahulikult. Ta on Eestimaa talvest saanud kaasa kerge külmetuse, lisaks teab, et sportlik vorm pole parajasti kõige parem. Ta teab, et tempo tuleb valida selline, et peaks vastu kaks maratoni. «See tähendab, et pead jooksma üsna säästlikult,» seletab ta.
Kümmekond meest, märkab Eensaar, tuiskavad kibekiiresti teele. Ta ei püüagi nendega kaasa minna. Ta teab oma pikkade võistluste kogemusest, et ultrajooksude suurimaid katsumusi on pidada vaimselt stabiilselt vastu esimesed kolm-neli tundi, mil kärsitumad kihutavad eest. Ta teab, et pigem varem kui hiljem läheb kõigil raskeks ning selliste võistluste tulemused otsustatakse alati viimasel kolmandikul.
Ja lõppude lõpuks ei tulnud Eensaar ju võistlema. Ta laseb joostes pilgul rahulikult ringi käia. Ümberringi kõrged punased seinad, nende all hiiglaslikud rahnud, mis panevad mõtlema, et huvitav, millal järgmine kivikamakas alla prantsatab. Kõrgendike põhjakülgedel paistab valgeid lapikesi – see on lumi. Peagi tõuseb kaljude tagant eresinisesse taevasse päike. Valgus muutub perfektseks. «Sõnade mänguna mõtlesin jooksu ajal: kuidas joosta, kui vaade võtab hinge kinni?» kirjeldab Eensaar.
Liivased rajad vahelduvad mõne džiibiteega ja kuivade jõesängidega, mille põhjas lebab jäme kruus. Pinnas, tõdeb Eensaar, on jooksmiseks enamasti nadi. Pehme liiv, mis muudab isegi laugeil lõikudel kiiruse hoidmise väsitavaks, muudab tõusud sootuks kurnavaks. Nobedamini kui 10 km/h suudavad liivasel-mägisel maastikul liikuda vaid supervormis jooksjad.
Kurnatus võtab võimust
Eensaar kulgeb ühtlases tempos ning jõuab 20. kilomeetriks paljudele kiiretele alustanutele järele. Marsruut koosneb neljast ringist, millest igaüks viib Monumentide oru kuulsate maamärkideni – nagu näiteks labakukujulised Mittenid või Vihmajumala kõrgendik –, et naasta ikka ja alati Kolme Õe nimeliste obeliskide alla, kuhu korraldajad on üles seadnud toitlustuspunkti.
Esimese poole võistlusest ehk 40 km läbib Eensaar umbes nelja tunniga. Enesetunne püsib veel reibas. Kiiskav päike soojendab õhu keskpäevaks 15 kraadini. Siis, suundudes kolmandal ringil Äikselinnu kõrgendiku poole, läheb peenes liivas ootamatult raskeks. Saabub kurnatus, mis sunnib kogunisti kõndima.
«Ultrajooks on alati eelkõige võitlus iseendaga,» räägib Eensaar. «Väga vähesed tunnevad sellisel pikal distantsil algusest lõpuni kergust. Tulemuse määrab vaimu tugevus. Otsustavaks saab see, et raskel hetkel mitte alla anda.» Mis siis, et moraal kipub maha käima ja finiš paistab kättesaamatus kauguses. Kuigi enesetunne püsib vilets, võib olla kindel, et kõik teised tunnevad enam-vähem sama.
Vahetevahel trehvab Eensaar mõne kalju ääres pikutava või ratsutava indiaanlasega. Ilmselt karjatavad nad hobuseid, kuna noid kappab ringi arvukalt, järeldab ta. Muidugi on indiaanlaste riietusest kadunud kotkasuled, nahkpüksid ja võluainete kotike, nende asemel on teksad, tagi ja kilekott. Ümberkaudu on näha, et mõned neist elavad savionnides, mõned aga treilerites. Teiseks liiklusvahendiks peale hobuse on suur kastiga veok.
Viletsast enesetundest hoolimata täheldab Eensaar, et keegi konkurentidest talle järele ei jõua. Aga vara veel heameelt tunda, sest viimasele ringile jääb hull tõus Mitchelli kõrgendiku otsa – vähemalt kolmsada meetrit, kui vertikaalselt mõõta.
Oi, see tõus läheb raskelt...
Kuhu kadus kolmas mees?
Kuid kõrgendiku tipus, kus Eestimaa kadakaid meenutavad puud on kõrvuti kuivanud-väändunud jändrikega, läheb ühtäkki kergemaks. Imelised vaated, mis sealt avanevad, annavad indu juurde. «Huvitav, et pikal liikumisel leiab keha tavaliselt ka pärast raskusi uusi energiavarusid,» tõdeb Eensaar. «Näiteks neljandal tunnil kogetud totaalne väsimus ei tähenda, et kaheksandal tunnil ei võiks end hoopis värskemana tunda. Inimkeha on müsteerium.»
Mitchelli kõrgendiku otsas, enne tagasipööret, märkab Eensaar oma üllatuseks, et on kolmanda koha mehest kõigest kaks-kolm minutit maas. Kaks esimest on juba püüdmatus kauguses, vastavalt kolmveerand ja pool tundi eespool. Kuid: «Võistlemisest ei tahtnud ikka midagi kuulda,» ütleb ta. «Olek oli selleks liiga kidur. Jätkasin omas rütmis.»
Kuid kolmanda koha mees, nagu ilmneb, on veelgi rohkem kustunud. Eensaar möödub viimasest toitlustuspunktist viis kilomeetrit enne lõppu peatumata. Tal on kotiga kaasas piisavalt vett ja geele, et finišijooneni vastu pidada. Ja kui ta pikal tõusva profiiliga kruusateel, aeg-ajalt pilke üle õla heites, ega tagant keegi lähene, viimaks, kaheksa ja pool tundi pärast starti, üle lõpujoone jõuab, saab ta peagi teada, et on tulnud kolmandaks. Ilmselt oli seni tema ees kolmandana liikunud jooksja end viimases toitlustuspunktis abiliste keskel liiga kauaks turgutama jäänud.
Iga lõpetaja saab kätte medali, esikolmiku mehed lisaks savivaasi, aga pidulikku autasustamist ei toimu. «Selge, et selle jooksu fookus ei ole võitmisel, vaid emotsioonil, mille saab raja ja enda alistamisest,» lausub Eensaar. «Just see jääb sinu sisse.»
Kuna ta on elu jooksul läbinud palju pikemaid vahemaid ning jõudnud seetõttu finišisse palju kurnatumana kui Monumentide orus, avastab Eensaar järgmisel päeval meeldiva üllatusena, et saab täitsa vabalt ja valutult kõndida. Ainsana on kurta soomlastel. Kuna Navaho indiaanlaste maal on alkoholi müük keelatud, väljendavad nood rahulolematust (tõsi, naljaga pooleks), et kõik olnuks palju perfektsem, kui lõpus saanuks ka jääkülma õlut.
