Ohtlik nakkushaigus kummitab meid endiselt

Difteeria vastu annab parima kaitse vaktsineerimine.

FOTO: Igor Zarembo/RIA Novosti/Scanpix

Üks ohtlikumaid nakkushaigusi – difteeria ei ole Euroopast kadunud. Eestis diagnoositi viimati difteeriat  2000. ja 2001. aastal, kummalgi aastal kaks juhtu. Haigus toodi sisse Venemaalt. 

Difteeria on raske hingamisteede nakkushaigus, mis levib haigete inimeste ja bakterikandjatega, kirjutab terviseamet oma kodulehel. Haigustekitajad levivad otsese kontakti kaudu ning piisknakkusena köhimisel ja aevastamisel. Haigus haarab tavaliselt ülemisi hingamisteid, harvem nahka, silma sidekesta või suguelundeid. Vaktsineerimata lapsel või täiskasvanul on haiguse kulg raske. Haigustekitaja toksiin võib kahjustada südant või närvisüsteemi ning haigus võib lõppeda surmaga.

Difteeria püsiva levikuga maid on küll kaks – Venemaa ja Läti –  kuid välisriikidest sisse toodud difteeria juhte registreeritakse igal aastal paljudes Euroopa riikides. Austrias, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Hollandis, Rootsis, Norras, Soomes, Ühendkuningriigis ja Lätis esines 2013.–2014. aastal kokku 69 hingamisteede ja naha- või haavadifteeria juhtu.

2015. a mais kinnitati Hispaanias Kataloonias difteeria diagnoos kuueaastasel vaktsineerimata lapsel. Kuna laps sai difteeria antitoksiini hilinemisega, siis ta suri. 2015. aastal toodi Eritreast, Liibüast, Afganistanist, Iraagist ja Süüriast difteeria Taani, Saksamaale, Soome ja Rootsi. 2016. aasta märtsis haigestus Belgias kolme aastane tšetšeenia päritolu vaktsineerimata laps difteeriasse ja suri.

Eesti naaberriikides Lätis ja Venemaal esineb difteeriat igal aastal: Lätis oli 2014. a 13 ja 2015. aastal kümme juhtu ning Venemaal nii 2014.aastal kui 2015. aastal kaks haigusjuhtu. Ülaltoodut arvestades, on difteeria sisse toomine Eestisse reaalselt võimalik.

Nakatumise vastu aitab vaktsineerimine

Eestis vaktsineeritakse lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid difteeria vastu riikliku immuniseerimiskava alusel. Esimene vaktsiinidoos manustatakse kolmandal elukuul, teine ja kolmas vastavalt kuuenädalaste vahedega ning neljas 21 kuud pärast esimest vaktsineerimist ehk kaheaastaselt. Seejärel vaktsineeritakse kuue kuni seitsme aasta ja 15–16 aasta vanuses ning edasi peaks kaitset uuendama iga kümne aasta tagant. Haiguse läbipõdemine kaitsvat immuunsust ei anna.  

Eelkooliealisi lapsi vaktsineerib perearst, koolilapsi vaktsineeritakse koolis. Probleemiks on kujunenud difteeria vastu vaktsineerimata laste arvu suurenemine, mille põhjusteks on kas lapsevanemate keeldumine laste vaktsineerimisest või vaktsineerimisele mitteilmumine.

2015. aastal oli difteeria vastu vaktsineerimata 5817 kahe kuni 14 aasta vanust last. Püsiva immuunsuse kujundamiseks on vaja lapsi korduvalt vaktsineerida, kuid seitsme aasta vanustest lastest  korduvvaktsineeriti vaid 78,3 protsenti ning ligi 8000 seitsme kuni neljateist aasta vanust last ei olnud difteeria vastu korduvvaktsineeritud. 15–17-aastastest noortest on korduvvaktsineeritud 77,1 protsenti. Seega on meil suur hulk difteeria vastase immuunkaitseta lapsi, mis tähendab, et difteeria tekitajate sissetoomisel välisriikidest võib vallanduda haiguspuhanguid.

Selleks, et tagada kaitse difteeria vastu, peaksid ka täiskasvanud end difteeria vast iga kümne aasta järel uuesti vaktsineerida laskma. Seda saab teha kas perearsti juures või vaktsineerimiskabinetis.

Täiskasvanute vaktsineerimine difteeria ja teetanuse vastu kuulub riiklikku immuniseerimiskavva, mis tähendab, et difteeria vastane vaktsiin on ainus täiskasvanutele mõeldud vaktsiin, mille eest maksab riik, mitte inimene ise.  

Tagasi üles