Lugeja kiri: arstid ärgu süüdistagu patsiente

Erakorralise meditsiini osakonnas käimine nõuab aega ja kannatust.

FOTO: Mihkel Maripuu

Alati ei ole süüdi meditsiini alarahastamine, vaid valed inimesed valedel kohtadel, kes ei ole võimelised oma (ja kollektiivi) tööd kõige paremal moel organiseerima, leiab hiljuti elus esimest korda trauma tõttu erakorralise meditsiini osakonda sattunud Janika.

Mind ajendas kirjutama 1. aprilli artikkel «EMOd võivad saada voli...», kuna olin sunnitud pöörduma selle aasta jaanuaris elus esimest korda EMO-sse (olen 53-aastane).Väänasin töö juures astumise pealt jala – alguses oli ainult kohutav valu, aga edasi ei saanud ma enam jalale toetuda ning jalg läks paiste.

Loomulikult tegin kiiresti jalale külma kompressi ja lootsin, et läheb üle. Aga ei läinud- saapa jalgapanek oli pea võimatu ja jalale toetumine ka. Kella nelja paiku arvas töökaaslane, et viib mu Põhja-Eesti regionaalhaigla EMO-sse – kahtlustasime luumurdu. Ausalt öeldes ei tulnud ma üldse selle peale, et minna Tõnismäe polikliinikusse oma perearsti juurde, aga neljandale korrusele, ühel jalal hüpates, oleks see ka üle jõu käinud (vaata palun vanust). Algus oli paljutõotav - raha kasseeriti kiiresti, samuti eraldati kohe ratastool ja poole tunni jooksul pääsesin esmasele läbivaatusele ning siis jalast pilti tegema.

Aga edasi ei toimunud midagi – istusin ja ootasin, jalg valutas, WC-sse ei julgenud minna – ühel jalal hüpates võtab see teadupärast aega, aga äkki tuleb vahepeal minu number. Nii kolm tundi – lõpuks hakkasin üleelamistest, valust ja solvumisest lihtsalt nutma – ära minna ei saa (äkki on luu katki), aga järjekord ei liigu, kuigi inimesi oli nii umbes kümmekond. Noormees mu selja taga, kes oli seal vähemalt sama kaua ja kellel oli murd käes, sai vähemalt liikuda ja ta peatas arsti koridoris kinni ja palus tal oma röntgenpilti vaadata. Arst oli vastutulelik ja tegi seda ning poiss pääses lõpuks kabinetti ja sai oma kipsi. Mina nii nobe polnud...

Lõpuks,  kui neli tundi hakkas täis saama, pääsesin ka mina «tõotatud maale» - viis minutit – murdu ei ole, tehke külma kompressi jms., voldik näppu ja minema. Abikaasa tõstis mind süles autosse ja koju. Järgmine päev hüppasin veel ühel jalal, kuu aega lonkasin ja praegu annab veel aeg-ajalt kergelt tunda. 

Oleksingi selle ebameeldiva kogemuse juba selja taha jätnud, kui poleks olnud seda artiklit. Selles olev arstidepoolne üleolev suhtumine patsientidesse a la «sageli on nii, et poodi minnes käiakse ka EMO-s ära...» riivas mind tõsiselt. Ma ei tunne ühtegi inimest, kes oleks ilma põhjuseta EMO-sse pöördunud, samas tunnen ma mitut inimest, kes on käinud EMO koridorides läbi sama kadalipu, mis mina.

Eriti peaksid madalat profiili hoidma EMO juhtivad töötajad, kes on osaliselt süüdi sellises ebainimlikus suhtumises patsientidesse. See on nende tegemata töö – näiteks minu olukorras – mul ei olnud vaja, et tööga hõivatud arst teatab mulle, et mul luumurdu ei ole. Selleks oleks sobinud ükskõik milline tervishoiutöötaja, kes on mu jalast röntgenpilti näinud ja tuvastanud, et murdu ei ole. Ta oleks võinud mulle seda rahulikult koridori ütlema tulla, hulk aega ja närvikulu oleks olemata olnud. Selleks võiks kasutada interne või arst-praktikante, kes vaatavad röntgenpilte ja teavitavad neid ukse taga ootajaid, kellele arstil niikuinii midagi muud targemat öelda ei ole. See peaks ju tulevastele arstiks pürgijaile suurepäraseks õppimiskohaks olema.

Isegi nende tasustamisele peaks olema lahendus – selle arsti kabinetis, kus mina olin, oli veel peale tema kolm (sic!) kitlites töötajat – kahtlustan, et keskastme meditsiiniline personal. Äkki saaks kahega hakkama – nemad ju arstita ühtegi patsienti vastu ei võta. Ja veel, see töötaja, kes usinalt viis eurot vastu võtab – äkki oleks just tema see esimene filter, kes teataks inimesele, et mingu parem perearsti juurde. Loomulikult peaks ta olema siis ka meditsiinilise haridusega spetsialist, kellel palk kõrgem, aga kokkuhoid on ju igatahes garanteeritud, kui arvestada seda, kui palju EMO arstide jutu järgi käib neil «mõttetuid» patsiente.

Niisiis lugupeetud arstid, enne kui süüdistate rumalaid ja hoolimatuid inimesi (kelle maksudest tegelikult moodustub teie töötasu), vaadake ka oma «kapsaaeda» - äkki saaks seal midagi paremini teha. Alati ei ole süüdi meditsiini alarahastamine vaid valed inimesed valedel kohtadel, kes ei ole võimelised oma (ja kollektiivi) tööd kõige paremal moel organiseerima.

Populaarne

Tagasi üles