Ravimijäägid ohustavad nii inimesi kui keskkonda

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Toomas Huik/Postimees

Ravimit tarvitades või prügikasti visates ei pruugi mõttessegi tulla, et selle jäägid võivad jõuda vette või pinnasesse ning seeläbi keskkonnale kahjulikku mõju avaldada.
 

Ravimid satuvad loodusesse läbi inimtegevuse. Vale käitlemine (vanade ravimite prügikasti viskamine, tualetti uputamine jm) on vaid üks selle allikatest. «Põhiline põhjus seisneb ravimite keemilises ehituses, kuna tagatud peab olema toimeaine jõudmine haiguskoldeni, mistõttu konstrueeritakse need võimalikult püsivateks,» rääkis Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor Erki Lember TTK blogis.

Lember kirjeldas, et probleemiks on ka liha massitootjad, kes on tihti sunnitud (põhiliselt Lõuna-Euroopas) kasutama antibiootikume, et loomad ruumi kitsikuses ellu jääksid. «Seega on kolm põhilist ravimijääkide allikat: ravimeid tarbinud inimeste väljaheited, ravimite vale käitlemine ning liha masstootjad, kes on sunnitud ma loomadele erinevaid ravimeid andma,» selgitas Lember ravimijääkide loodusesse sattumise teekonda.

Riigid, kus on põhjalik ravimiseire on läbi viidud ja keskkonnast leitud kõige suuremad kontsentratsioonid, on Ameerika, Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa. Põhjuseid, miks just need silma paistavad, on mitmeid: ravimite hea kättesaadavus, vananev ühiskond ja asustustihedus. «Ka meil Eestis on vananev ühiskond ning ravimite tarbimise suurenemine on täheldatav, kuid väikese asustustiheduse tõttu meie keskkonnas suuri probleeme oodata ei ole,» ütles Lember.

Ravimijääkide tagajärjed keskkonnale ja inimesele on Lemberi sõnul üsna kurvad. «Näiteks rasestumisvastased vahendid, mis sisaldavad östrogeeni, muudavad keskkonda sattudes konnadel ja kaladel sugu või nad võivad jääda isegi sugutuks. Lisaks on Diklofenaki leitud isegi Norrast vesilindude organismist, kes toituvad põhiliselt kaladest. Nii võib olla kindel, et ka meie söögilauale jõuavad needsamad ravimid.»

Ka Ibuprofeeni tarbivad eestlased 30 tonni aastas ja see on väga suur number. Lember soovitas järele mõelda, kas iga peavalu peletamiseks on vajalik tablett sisse võtta või piisab teinekord klaasist veest ja viiest rahulikust minutist - ta tõi välja, et tegelikult mängib igaüks ravimijääkide tekkes oma rolli.

Kui üksikud ravimid väikestes kontsentratsioonides keskkonnas ei ole enamasti ohtlikud, siis muret teeb ravimite segunemisel tekkiv «kokteiliefekt». «Me tegelikult ei tea täpselt, mis etapini mingi ravim laguneb ja missugused vaheühendid tekivad ning millised on nende mõju elusorganismidele,» rõhutas Lember.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles