Kui väikelaps räägib vaid käte ja jalgadega....

Ärritunud laps. Foto: SCANPIX

Kindlasti põristas mõni mudilane ka paarkümmend aastat tagasi R-häälikut ja teine susistas S-i, aga sellist lõputuna näivat tööpõldu nagu täna logopeedide-eripedagoogide erialal ei olnud. Teemaderingki on kaugelt laiem, kui vaid puuduvad häälikud, kirjutab Saue vallaleht Koduvald.

Perepildi pealt vaatab vastu ontliku moega heledapäine kuueaastane. Pea viltu, blond tukk paipoisilikult vasakul, käed armsasti lõua all. Üldse ei usuks, et temast vanematele mingit muret oleks. Tegelikult on Joosepi* ema-isa aastate jooksul oma last näinud selili põrandal lamamas ja edasi liikumast keeldumas. Hoidnud lasteaeda järele minnes hinge kinni, et mine tea, mis pahandusega laps sel päeval hakkama on saanud – alles see oli, kui kaaslasele käega virutas ja teist hammustas.

Kaks lasteaeda keeldusid koguni last vastu võtmast. Alguses arvasid vanemad, et ju need on sellised 2-3-aastase jonnihood. Vahel isegi vihastasid, vahel lasid lapsel end lihtsalt tühjaks nutta.

Tõsi, natuke murelikuks tegi, et poiss suurt ei rääkinud. Veel kolmeseltki ütles vaid üksikuid sõnu, lauseid oskas moodustada vaid paari-kolme-sõnalisi. Aga peale mitut logopeedi juures käiku öeldi, et ei ole hullu midagi, laps areneb ja küll see jutt ka tuleb.

Puuduvad sõnad viisid kaklusteni

Esimesed tõsised signaalid tulid siis, kui Joosep lasteaias käima hakkas. Õpetajad tulid üsna ruttu ema-isa jutule, et poiss vajaks abi. Näiteks oli rühmas komme esmaspäeva hommikuti lasteaiakaaslastele oma nädalavahetusest rääkida, Joosepi igast keharakust oli näha, et ta nii tahaks... aga sõnad ei tule. See ajas poisikese endast välja, pahuraks, enesehinnang

muutus hapramaks. Nii juhtuski, et kui mõni laps veel paar narritavat kommentaari Joosepi suunas lendu lasi, siis ei osanud õnnetu poiss muud moodi reageerida, kui kätega rääkima hakates. Ka kimbutasid teda keskendumisraskused, ema ütleb, et vahel oli tunne, et kodus oleks nagu

kaks erinevat last. Ühel hommikul tõuseb poiss üles, saab kenasti aru, et tuleb riidesse panna või laua taha sööma tulla, teisel hommikul käitub täiesti ebaadekvaatselt, paneb endale püksid pähe, ei reageeri millelegi. Vanematel tekkis hirm, et äkki on tegemist autismiga. Õpetajate soovitusel pöördusid vanemad lastehaigla juures tegutsevasse Laste Vaimse Tervise Keskusesse. Kuigi alguses tuli mitmeid äraütlevaid vastuseid, ei jätnud ema jonni ja lõpuks õnnestus Joosepile vastuvõtuaeg saada. Terve ööpäeva tegelesid temaga erinevad spetsialistid: psühholoog, logopeed,

eripedagoog. Ja lõpuks küsiti, et kus te ometi enne olete olnud, ammu oleks pidanud lapsega tegelema hakkama.

Autismi siiski ei tuvastatud, aga kõne puudumine oli viinud juba käitumise ja psüühikahäireteni, sest laps lihtsalt ei suutnud ennast väljendada. Sai selgeks, et Joosep vajab tõesti logopeedi abi. Nii hakkas poiss käima lasteaia logopeedi juures, aga paraku on logopeedi töökoormus väga

suur ja ühest kohtumisest nädalas jääb väheks. Vanemad olid valmis palkama eralogopeedi, aga

spetsialistid ütlesid, et Joosepi natuuri jaoks oleks hea, kui keskkond ja ka logopeed, kes temaga tegeleb, oleksid kogu aeg samad. Et muidu läheb pool jaksu poisil uue olukorraga kohanemiseks.

Nii teevad vanemad kodus lapsega ise lisatööd. Loevad palju muinasjutte, utsitavad last kaasa mõtlema ja arutama, teevad häälikute harjutusi. Lisaks katsuvad tõsta poisi enesehinnangut. Hea

idee on näiteks mitte kunagi vastata sõnaga «ei», vaid pigem «jah, aga tegelikult». Ka on

otsustatud suve lõpus seitsmeseks saavat Joosepit veel koolikoormusest säästa, poisile taotletakse

vaheaastat, sest tänu kõneraskustele on ta ka oma teadmistes hetkel teistest rühmakaaslastest sutsu

maha jäänud.

Vanemad on tänulikud Joosepi lasteaiaõpejatele, et need märkasid ja soovitasid abi otsida. Sest ema-isagi, kellele Joosep oli esimene laps, ei osanud ise kõikidele ohumärkidele

tähelepanu pöörata. Õpetajad teadsid ka soovitada, kust ja kuidas Joosepi jaoks õigeid spetsialiste leida ning hoolimata sellest, et rühmas on veel palju teisi lapsi, jaksavad ja oskavad Joosepi probleemiga tegeleda.

Ühest põhjust polegi

Saue valla logopeed Sirli Tamm tõdeb, et Joosepi lugu ei ole sugugi haruldane. Seda, et puudulikud eneseväljendusoskused võivad viia käte-jalgadega eneseväljenduseni, on

ka tema oma töös kohanud. Sellisel juhul soovitab ta lisaks logopeedile

pöörduda lapse aitamiseks ka psühholoogi poole.

Põhjuseid, miks meil on (ja üldse mitte ainult Eestis, sama trend on mujalgi maailmas) üha enam on logopeedilist tuge vajavaid lapsi, on tema sõnul mitmeid, kuid ühest vastust pole. «Oletada võib, et me hingame sisse saastunumat õhku ja sööme toiduga mitmesuguseid kemikaale,

millele meie geneetiline pagas vastu ei pea. Peale geneetiliste haiguste võivad lapse arengut takistada sünnitraumad. Vajadus erispetsialistide järele on kasvanud, sest enneaegsed,

kes aastakümneid tagasi ei oleks võimalust saanudki, aidatakse täna tänu meditsiini arengule elule,» nimetab Tamm.

Ka see, et meie maailm on nii multikultuurseks muutunud, on toonud oma probleemid. Kakskeelseid perekondi, kus üks vanem räägib ühes keeles, teine teises ja vanemate omavahelises suhtluses on ehk kasutusel veel kolmaski keel, on lastel keeruline keelt ja kõnet omandada. Ka võõrkeelsete multifilmide vaatamine või arvutimängude mängimine ei aita eesti keele ega kõne arengule kaasa. «Ma ei ütle, et need on kurjast ja seda üldse teha ei võiks, aga see kõik peaks

toimuma täiskasvanu juhendamisel ning hiljem tuleks lapsega arutleda, millest see film rääkis või kuidas ja miks mingi tegelane just nii käitus. Ja kakskeelsetele peredele soovitan seda, et üks vanem räägiks lapsega rangelt ainult ühes keeles, teine teises, nii on lapsel lihtsam,» soovitab Tamm.

Väike sõnavara ja nigel eneseväljendusoskus

Suurimaks murekohaks peab Tamm seda, et kodus ei suhelda lapsega piisavalt. Vilkuvad teleekraanid ja plinkivad arvutimängud asendavad igapäevast peresuhtlust, lapsed istuvad

nende taga omaette suurima heameelega ja ka vanemad on rõõmsad, sest nii on peale tööpäeva palju lihtsam koduste asjadega rahulikult tegeleda.

«Aga kuidas kõne lapsel üldse areneda saakski, kui temaga ei suhelda?» küsib Tamm.

Just see on üks olulisi probleeme, millega logopeedid tänapäeval silmitsi seisavad. Jah, ka mõne puuduva hääliku probleem ei ole kadunud – S-i ja R-i kõrval on lastel

muresid ka L-, K- ja V-häälikuga, vahetusse kipuvad minema Õ ja Ö. Märksa

tõsisem teema on aga see, et lastel on väike sõnavara, olematu eneseväljendamisoskus. Nii kasutabki logopeed ka oma tundides võtteid, mida vanemad koduski rakendada saavad.

Näiteks on kodus hea kasutada erinevaid eneseväljendusoskust parandavaid

mänge, milleks on mitmesugused sõnamängud, kus tuleb otsida sõnadele sünonüüme või antonüüme, kirjeldada asju ja nähtusi, otsida omavahelisi seoseid, jutustada lugusid ümber

jne.

Vana hea muinasjuttude ettelugemine enne magamaminekut on suurepärane võimalus aidata

kaasa lapse kõne arengule. Unejutt ei ole mitte ainult lapse unele meelitamiseks, vaid selle juures võiks lapsega arutleda, kas ja mismoodi ta etteloetust aru saab, kas ta mõistab miks

oli hunt paha ja jänes hirmul. Samamoodi arendavad kõnet käelised tegevused, näiteks joonistamine, klotsidest ehitamine jne, kui seejuures toimub ka dialoog lapse ja vanema vahel. Erinevad laulud ja salmikesed stimuleerivad aju ja toetavad lapse arengut.

«Kõne on seotud mälu, taju ja mõtlemisega. Ja kõiki neid psüühilisi protsesse

tuleb lapsel arendada, et ka kõne ja keelelised oskused areneda saaksid,» nendib Tamm.

Eeldab koostööd

Et logopeedi tunnis omandatu lapsel paremini kinnistuks, on väga oluline koostöö koduga. Tamm on oma töös vahel kohanud, et mõni vanem ei oska võtta logopeedi suuniseid kuigi tõsiselt. «Annan lapsele koju harjutamiseks materjali kaasa ja kui hiljem uurin, kuidas kodus harjutamine

läks, siis ema vastab, et ja-jah, muidugi harjutasime, aga laps poetab, et tegelikult kadus see paber hoopis ära,» kirjeldab Tamm. Ja sellest, kas kodus on vahepeal tööd tehtud, saavat spetsialist kohe aru. «See on meeskonnatöö – logopeedi, eripedagoogi, õpetajate ja kodu koostöö. See

mõttemall, et pannakse laps lasteaeda-kooli ja eeldatakse, et seal laps rääkima-lugema-kirjutama õpetatakse, see päriselus ilma kodu toeta siiski alati ei toimi,» resümeerib Tamm.

*nimi muudetud