Päevatoimetaja:
Marilin Vikat
Saada vihje

ARTERI KULD Aitab mugavustsoonist, pläraki mudasesse seiklusesse!

Copy
Rain Eensaar (paremalt), Timmo Tammemäe ja Silver Eensaar võistlusel.
Rain Eensaar (paremalt), Timmo Tammemäe ja Silver Eensaar võistlusel. Foto: Siim Vollmer, Estonian ACE Adventure Team

Mille üle on tänapäeva inimestel kombeks kurta? Elu on tuim ja tubane, rutiin hautab ajud pehmeks, väljakutseid pole, elu maitsetki enam ei tunne... Avastasin hiljuti retsepti, mis kõvaketta hetkega ära klaarib ja elamise tunde tagasi annab. Ravim on rogain.

Jalgealune on... hm, pehmelt öeldes õõtsuv. Olen kesk pokusid täis üleujutatud heinamaad, heinatuustide all loksub sügav jäine vesi. Hüppan tohutu hooga edasi, sest edasi minna on vaja – punkt peaks olema peidus kuskil taamal paistva kuivenduskraavi kaldavõsas. Kas neile kulupäistele nässakatele pihta ka saab, tundub enam kui kahtlane… «Ära sega ja ole vait, mõistuse hääl!» käratan mõttes. Parem kujutan ette, et olen tegelane arvutimängus, kellega midagi juhtuda ei saa. Loomulikult ei lähe minul nii hästi kui virtuaaltüüpidel. Pudenen põlvini lompi ja ohkan kergendatult – nojah, tegelikult oligi vette lendamine üksnes aja küsimus.

Märjad jalad ja ohtralt mudast meelelahutust on osa rogaini rõõmudest. Raputab lahti tavapärase elu kammitsatest ja kahandab erksamate kontrastide kõrval igapäevamured kärbsemustasuuruseks.

On see mõnus mudakraav? Oh ei, hoopis tee mida mööda joosta! Foto:
On see mõnus mudakraav? Oh ei, hoopis tee mida mööda joosta! Foto: Foto: Marko Külaots

Virgutusvõimlemine sisemisele seiklejale

Rogaini käigus saab end väga lihtsalt mugavustsoonist välja visata. Selleks pole vaja kaugeltki elu kaalule panna, vaid lihtsalt teha ebamugav otsus. Preemiaks saadav adrenaliinitulv on võrratu! Näiteks kohtumine kraaviga, mis on teadmata sügav ja määramatult mudane. Nahahoidja minus tahaks kuivemat ümberteed või sillakest leida, aga ei! Karsumm otseteed kraavi ja juba olengi teisel kaldal. Haa! See oli hulga lihtsam, kui tundus. Juba teebki aju positiivse järelduse – vette hüppamine tundmatus kohas, mille eest meid pisikesest peale on hoiatatud, pole üldse halb idee. Vastupidi, kasulik ja virgutav elamus.

Etapi lõpuks on väikesi tavapiirist üle astumisi kogunenud omajagu ja meeleolu ülev. Hoolimata sellest, et elame turvaliseks vooderdatud linnakeskkonnas ja peame nüristumiseni riskivabasid ameteid, elab igaühes meist tulihingeline seikleja. Lase ta vaid välja lammutama ning tuled tohutu energialaenguga tagasi.

Rogain on väga populaarne ala üle terve maailma. Imelik nimi on tuletis kolme austraallase eesnimedest. Rod, Gain ja Neil Phillipsi olid mehed, kes 40 aasta eest esimese võistluse püsti panid. Esialgu sobis väljakutse vaid tõeliselt sitkete sellidele – kontrollaeg 24 tundi tähendas ööpäevast metsas rassimist ja nõudis nii vaimselt kui ka füüsiliselt metsikut vastupidavust. Nüüd korraldatakse aga ka märksa lühemaid etappe ja kolme-neljatunnise seiklusega tuleb endale sobivas tempos toime iga terve inimene.

Sisult on rogain valikorienteerumine põneval maastikul – raja ja läbitavad punktid saab iga tiim ise valida ning teekonnaga peab hakkama saama kontrollaja piires. Nii et igaüks ise otsustab, kui ahnet punktisaaki püüdma läheb, vastavalt tuleb siis ka varvast vajutada.

Maiuspala maadeavastajale

Ma usun, et leida avastamata rada on üks neid uinuvaid unelmaid, mida suur osa meist kaasas kannab. Praktikas aga käime seal, kuhu buss viib, auto sõidab, ratas veereb või matkarada kulgeb. Aga seal, kus polegi teed? Teha oma tee mitte kuhugi on küll tiba tülikas, kuid väga vabastav otsus. Ja rogainis on see sageli ainus võimalus sihtmärgini jõuda. Näiteks laiub ees nätskelt lirtsuv, ehe eestimaine mudamets, mitte oluliselt kehvem mõnest Brasiilia džunglist. Läheksid sa sinna otseteed sumpama, mädanevad roikad samme takerdamas? Vaevalt küll. Rogainides sa aga just seda teed ning nii võid jõuda välja kõige ägedamatesse padrikutesse. Eesti on selle poolest tõeline aardelaegas, metsikut loodust leidub siin küll ja veel, lihtsalt sageli ei vii sinna mingit teed.

«Rogain on super võimalus looduses liikuda, nii näed põnevaid kohti, kuhu muidu iialgi ei satuks,» jagab oma kogemusi üks Eesti kogenumaid rogainijaid, kolmekordne maailmameister Silver Eensaar. «Pikad võistlused viivad sinna, kuhu mitte mingi vahendiga ei pääseks, juba see avastamisrõõm on võimas!»

Silver Eensaar on orienteerunud kaheksa aastasest peale. Rogainis on ta kolmekordne maailmameister. Foto: erakogu
Silver Eensaar on orienteerunud kaheksa aastasest peale. Rogainis on ta kolmekordne maailmameister. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Rogaine ei korraldata aga kaugeltki vaid metsikus looduses, väga populaarsed on ka linnarogainid, kus seigeldakse nii majade vahel, lennujaama taga tühermaal, tööstusmaastikel kui ka karjäärides. Sealgi näed pilpakülasid ja asumeid, kuhu niisama naljalt patseerima ei juhtuks.

Väljakutse nii kehale kui mõistusele

Rogain erineb radikaalselt traditsioonilistest jooksuvõistlustest. Esimesel juhul kulgeb kogu sport nii-öelda tsivilisatsiooni pehmes raamistuses – tee jalge all kannab, rajavalikuga pole vaja pead murda, nii nagu vajutada jaksad, distants läbitud saab. Rogainis pole üksnes sitkete säärelihastega miskit peale hakata, vaja on ka orienteerumisoskust, oma võimete hindamise võimet ja julgust. «Eneseületus on ikka peamine,» selgitab Eensaar. «See pole üksnes füüsiline, vaid ka vaimne väljakutse.»

Kuna rada valitakse ise, treenib see lisaks füüsisele ka strateegilist mõtlemist – millise distantsi läbimine piiratud  ajaga on üldse jõukohane? Kui liiga ahneks minna, ei pruugi sa kontrollaja lõppedes finišisse jõuda ning iga ületatud minut toob kaasa trahvipunktid, mis tehtud töö kiirelt ära nullivad. Lisaks vabadusele raja valikul pole ka kõigi punktide väärtus sama – raskemini ligipääsetavad ja kaugemal asuvad annavad rohkem punkte, lihtsamad-lähemad vähem, head kalkuleerimisoskust läheb vaja iga sekund. Sageli üllatavad kohapeal mitmekülgsed lisaülesanded, mis panevad proovile nii nutikuse, kiiruse, osavuse kui ka julguse, kuid kostitavad õnnestumise korral ka priske punktisaagiga.

Kas see kõik muudab rogaini nii keeruliseks, et vaid vähesed kaardigurud sellest rõõmu tunda saavad? Kaugeltki mitte!

«No mingid algteadmised kaardilugemisest võiksid olla, nii et päris ära ei eksiks. Aga seda ei omanda teoorias, vaid kogemuste käigus,» julgustab Eensaar huvilisi kohe ketse jalga tõmbama ja metsa poole punuma pistma. Kaardi ja kiibi saab stardist, korralik kompass, veepudel, tavaline maastikujooksuriietus ja kaaslane on kõik, mida alustamiseks vajad. «Infot on väga kerge leida – orienteerumine.ee lehelt, Youtube’ist. Ma julgustan inimesi ka lihtsalt minema ja küsima – orienteerujad on sõbralik rahvas, keegi kindlasti näitab ja aitab.» Mingist ebatervislikust konkurentsist pole rogainiseltskonnas juttugi, isegi samas klassis võistlevale tiimile soovitakse rajal jõudu ning visatakse nalja.

Meeskonna värk

Rogain on võistkondlik ala, kus rassivad kahe- kuni viieliikmelised tiimid. Üksikutele huntidele siin kohta ei ole, seda juba ohutuse kaalutlustel – kui ühega rajal midagi juhtub, on tiimivennad abiks.

Kuidas head meeskonda kokku panna? Esmatähtis on hea klapp, seejärel sarnane tase. «Kui on sportlik ambitsioon, võiks tase olla ühtlane,» soovitab Eensaar. «Asja lihtsalt matkana võttes võivad tasemed ka erineda, aga suhted peavad kindlasti olema head ja iseloomud sobima. Väsimus toob ju inimesest ka varjatud pooled välja ning siis võivad tülid tekkida. Minu meelest on rogain suurepärane võimalus kaaslaste tundma õppimiseks – kohe on selge, kellega tasub luurele minna, kellega mitte.»

Millistest omadustest metsas kasu on? «Hea kaaslane võiks olla rõõmus, entusiastlik ja julge. Selline, kes hüppab vajaduse korral pea ees mudakraavi ja ei vingu kunagi. Mustaks saab ja ära väsib niikuinii!» leiab minu tiimikaaslane Marko.

«Eelis on meeskondliku mõtlemisega, mitte väga isekatel inimestel,» lisab Silver. «Kõrgemal tasemel tehes tuleb võistluse käigus kõigil ette raskeid hetki, siis aidatakse teist, võetakse osa koormust enda peale. Hoitakse vastastikku meeleolu üleval ja motiveeritakse teist.»

Raju rahvasport

Neile kodanikele, kes pole rogaini proovinud, tunduvad asjaosaliste põlevi silmi edasi antud kirjeldused sageli veidi hullumeelsed. Tegelikult on asi reaalsest ohust siiski kaugel. Mis raja läbid ja milliste takistustega end silmitsi sead, otsustad ju ise.

Kui soovid endale väljakutset esitada ja hilisemat eneseületusrõõmu tunda, võtad ette võimalikult raske raja, hoiad tempo üleval ja annad endast kõik. Samavõrra võib rogain olla sportlik matk põneval maastikul perekonna või sõpradega. Stardiprotokollidest on teada alla kaheaastaseid ja pealt kaheksakümneseid osalejaid. Eriti nunnu on kohata metsa vahel vapraid allameetriseid, kes õnnest säravate nägudega oma kiipe piiksutavad. Milleks halada, et tänapäeva lapsed enam väljas ei mängi? Äkki pole neile lihtsalt piisavalt põnevat väljakutset leitud? Rogain on väga vaheldusrikas ja iga läbitud lõigu lõpetuseks on preemiaks punkt – lapsele igati motiveeriv. Pere klassis on rada lihtsam, kaart suuremas mõõtkavas ja auhindu saab loosiga.

Tulemusi arvestatakse ka üldiselt mitmes eri klassis, põhiklassi kõrval juuniorid, veteranid, naised, mehed, segatiimid. Igaüks saab oma arengut jälgida, igast võistlusest jääb korralik logi, kust vaadata oma rajavalikut kaardilt, aegu, distantsi. Kõik see kokku motiveerib järgmisel korral veidi enam pingutama. Niisiis on tegu parimas tähenduses rahvaspordiga, see ei pruugi olla midagi ekstreemset. «Selleks, et rogainist rõõmu tunda, pole vaja seda teha nagu mina,» julgustab Eensaar. «Võid pingutada nii kõvasti kui füüsiliselt võimalik või lihtsalt nautida sõpradega looduses olemist. Elamuse saad igal juhul!»

Timmo Tammemäe, Silver Eensaar ja Rain Eensaar enne rogaini MMi starti Black Hills mägedes Lõuna-Dakotas USAs. Foto: erakogu
Timmo Tammemäe, Silver Eensaar ja Rain Eensaar enne rogaini MMi starti Black Hills mägedes Lõuna-Dakotas USAs. Foto: erakogu Foto: Erakogu

Eestlased rogainis maailma tipus

Tundub, et eestlaste sitke loomus, karastunud tahe ja loodusearmastus annavad rogaini harrastamiseks korraliku edumaa. Võime uhkust tunda – Eesti kutid on murdnud maailma absoluutsesse tippu. Silver Eensaar on rogaini kolmekordne maailmamister, tiimikaaslasteks varieeruvalt vend Rain Eensaar ja Timmo Tammemäe. Teist ala, kus eestlastel oleks praegu sellel tasemel tulemused välja panna, annab otsida.

Rogain on väljakutse kehale ja vaimule – treenitud peavad olema nii jalad kui ajud. Aga lisaks on see ka vägev emotsionaalne elamus! Foto:
Rogain on väljakutse kehale ja vaimule – treenitud peavad olema nii jalad kui ajud. Aga lisaks on see ka vägev emotsionaalne elamus! Foto: Foto: Aldis Toome / Seiklushundi Tartu linnarogain

Rogain – kasulik teada

Rogain ei nõua harrastajalt suuri investeeringuid varustusele ega pikka ettevalmistust. Kompass, veepudel, korralik maastikujalats, ilmamuutusi arvestav riietus ning elementaarne kaadrilugemise oskus ja võidki juba jõukohase raja eesmärgiks seada. Kasulikku infot etappidest leiab:

rogain.ee – Tallinna orienteerumisklubi infoleht, kalendris nii Eesti kui ka lähiriikide etapid ja rikkalikult kasulikke nõuandeid.

rogaining.org – rahvusvahelise rogaini föderatsiooni infoleht, etapid, tulemused, nõuanded.

seiklushunt.ee – rogainisari, orienteerumiskolmapäevakud ja lisaks põnev väljakutse, vägilase jooks.

linnarogain.sk100.ee – konkreetse võistluse leht, tallinlasele hea lähedal osaleda.

xtsport.ee – hulk põnevaid kohalikke võistlusi ja seiklejate kevadlaager Hispaanias.

Tagasi üles