Uued elustamissoovitused viivad ajas 50 aastat tagasi

Elustamist harjutatakse kõigepealt abivahendite peal.

FOTO: Sille Annuk

Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Arkadi Popov tutvustas uusi Euroopa elustamisnõukogu juhiseid. Väikseid muudatusi on nii elustamises abivahenditeta kui abivahenditega.

Uued Euroopa elustamisnõukogu juhised tulid välja möödunud aasta oktoobris, kirjutab Med24. Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuse juhataja Arkadi Popovi sõnul ei toonud need elustamises kaasa revolutsiooni, vaid täpsustusi. Selle tingis asjaolu, et peale viimaseid juhiseid ei ole palju tõenduspõhist materjali ilmunud. Lisaks võeti juhiste koostamisel kasutusele GRADE metoodika, mille eesmärk on uuringute selekteerimine ehk ebausaldusväärne jäetakse kõrvale.

Tavainimese jaoks, kes pärast õnnetust inimest elustama hakkab, on kõige olulisemad suust suhu ventilatsioon, massaaž ja elustamine mehaaniliste rindkere kompressiooni vahendite abil.

Suust suhu ventilatsioon on vajalik

«Kui räägime elustamisest enne kiirabi saabumist haiglaväliselt ilma abivahenditeta, siis võib välja tuua mõned olulised momendid – esiteks häirekeskuse dispetšeri roll,» seletas Popov. Rõhutatakse kommunikatsiooni olulisust, erilist tähelepanu pööratakse sellele, kuidas teha elustamisõpetust telefoni teel. Dispetšer peab olema eriti tundlik selliste sõnade suhtes nagu «teadvusetus» ja «krambid» ning oskama aru saada, kas patsient hingab normaalselt. Krampe ei tohi tõlgendada vaid epilepsiana, vaid kuklas peab olema kahtlus, et see võib olla kliinilise surma algus. Lisaks peab dispetšer paluma kasutada telefoni valjuhääldit, et elustaja ei peaks telefoni käes hoidma.

Popov rääkis, et elustamine ilma ventilatsioonita, ainult masseerides, on aktsepteeritav kahe kuni nelja minuti jooksul alates kliinilise surma algusest. Seejärel peaks kindlasti alustama ka suust suhu või suust ninna ventilatsiooniga. Juhistes rõhutatakse, et inimene, kes on läbinud elustamiskursused, peaks oskama nii massaaži kui ka suust suhu ventilatsiooni. Kuna kiirabi jõuab keskmiselt sündmuskohale kuue kuni seitsme minutiga, siis on selle võtte oskamine Popovi sõnul samuti väga oluline.

Juhendis on olulisel kohal automaatse kehavälise defibrillaatori kasutamine. See on  seade, mis määrab patsiendi südame rütmi ja vajadusel annab defibrillatsiooni impulsi. Kiirabikeskuse juhataja rääkis, et selle seadme kasutamine tõstab ellujäämist 50–70 protsenti ja neist on palju abi, kui neid kasutatakse avalikes kohtades, näiteks kaubanduskeskustes.

Juhistes toonitatakse, et esmaabi koolitus peab olema kõrgel tasemel. Mida rohkem inimesi koolitatakse, seda rohkem on sündmuskohtadel elustamisi. «Elustamise tulemused on paremad, kui seda tehakse juba enne kiirabi kohale jõudmist. See on see, mis päästab inimese elu,» kinnitas Popov.

Massaaži sügavus ja sagedus

Popovi sõnul peaks elupäästva massaaži sügavus olema vähemalt viis sentimeetrit, kuid mitte rohkem kui kuus sentimeetrit. Vastasel korral võivad tekkida roidemurrud, kopsuvigastused koos õhkrinnaga ja vererinnaga. Massaaži sügavus lastel on vähemalt üks kolmandik rindkerest, viis sentimeetrit, ja imikutel neli sentimeetrit. Õige sügavusega harjumiseks peaks treenima. Kui kätele valitakse rindkere peal vale koht, siis on võimalikud ka maksa, mao ja põrna vigastused ning isegi südamevigastus koos tõsise verejooksuga.

Käte asukohale on varem antud erinevaid orientiire, kuid 2015. aasta soovitused ütlevad, et päästja käed peavad olema rindkere keskel ja rinnaku alumise poole piirkonnas. Sarnane orientiir oli juba publitseeritud möödunud sajandi 60. aastatel, sisuliselt tulime 50 aastat tagasi, märkis Popov.

Rindkere kompressioonide sagedus on juhistes 100-120 korda minutis. Popovi sõnul ei tohi kindlasti olla vähem kui 100 ja on näidatud, et üle 120 korra minutis on kahjulik, kuna siis langeb südamekambrite diastoolne täitumine ja kunstlik süstol, mida massaažiga provotseeritakse, jääb nõrgaks. Lisaks väsib elustaja kiiremini. Kui eelmiste juhiste järgi pidi elupäästvat sisse hingamist tegema viie sekundi jooksul – vahekord 30 massaaži ja kaks ventilatsiooni jäi samaks –, siis nüüd võib massaažide vahel teha kaks ventilatsiooni kuni 10 sekundiga. Sellest pikemad pausid on kindlasti kahjulikud. Popov märkis, et võimalusel peab massaaži tegija iga kahe minuti tagant välja vahetama, sest ainult nii on võimalik tagada kvaliteetne kompressioon pikema aja jooksul.

Elustamine abivahenditega

Popov rääkis, et abivahenditega elustamise algoritmid on eelmise juhendiga üsna sarnased, radikaalseid muutusi pole, mis on ka hea, sest see ei vaja suurt ümberõppimist. Siiski on mõned detailid, millele tähelepanu pöörata. Üks asi on näiteks jahutamine elustamise järgses perioodis. 2010. aastal räägiti, et kui inimene pole peale elustamist teadvusele tulnud, tuleks peaaju kaitsmiseks jahutada keha 33-34 kraadini vähemalt 24 tunniks. Nüüd seati küsimärgi alla vajadus jahutada põhimõtteliselt ja pakutakse, et kehatemperatuuri säilitamine 36 kraadi juures on sama efektiivne. Tuleb jälgida, et kehatemperatuur kindlasti ei oleks sellest kõrgem, hoidmaks aju metabolismi optimaalsel tasemel.

Teine asi selles lisakastis on mehaaniliste rindkere kompressiooni vahendite kasutamine elustamisel. Need aparaadid on muutunud populaarseks, kuna vabastavad päästja käed ja tagavad elustamise kvaliteedi. Uuringute järgi pole see tavalisest kvaliteetsest massaažist parem ega kehvem. Mehaanilist kompressiooni peab kasutama patsiendi transpordil teda elustades, sest vastasel korral peab massaaži tegev inimene seisma sõitvas masinas püsti ja see on ohtlik. Kui elustamine võib kesta tundide viisi, näiteks hüpotermia puhul, peab patsient olema kogu aeg masseeritud ja ilma mehaanilise vahendita oleks seda raske korraldada.

Tagasi üles