Arsti ülestunnistus: kaotatud patsient, kes ei unune

Foto: SCANPIX

Läti lastearstil Mara Pilmanel tuli teha raske valik elavate ja surnute vahel. Ta valis lahkunud ja seda elavate nimel.

Arstiks tahtis Mara Pilmane saada juba lapsena ja ravida just väikseid patsiente, vahendab Novonews Läti Raadio 4 saadet «Sellised inimesed!».

Iga arsti jaoks on kõige raskem patsiendi kaotus ja Pilmane sõnul on igal arstil oma nimekiri n-ö surnud hingedest. Neist on raske rääkida ja neile püütakse mitte mõelda. Aga unustada on neid võimatu. Dr Pilmane nn nimekirjas on kolm hinge, keda ta mäletab ja leinab.

«Imeline poiss, heast perest, aga paar kuud pärast sündi sai ta kõhuviiruse. Väga nõrgukesena jõudis ta meie juurde Riiga ja me ravisime ta terveks. Helistasime vanematele, et nad tuleks pojale järele,» meenutas arst ühte oma kaotatud patsienti.

Selle päeva hommikul, kui laps pidi koju saama, tuli arstile haigla trepi peal vastu vanem, selline hästi iseteadlik õde, kes ütles: «Noh tohter, mis nüüd, teie patsient suri.» «Ma olin üllatunud, sest eile oli ju veel kõik korras. Aga kui kolleegide juurde jõudsin, siis selgus, et nii oligi,» rääkis arst.

Öösel toodi uusi haigeid juurde ja kuna mujal kohta polnud, siis pandi intensiivravi palatist juba tavalisse palatisse üle viidud beebi kõrvale gripihaige. Laps sai superinfektsiooni – tal tekkis äkiline peatamatu verejooks ja teda ei jõutud viia reanimatsiooni, sest kõigist avaustest voolas verd.

«Kes on süüdi? Eks ikka see rumal, kes pani gripihaige  lapse  kõrvale. Sa võid karjuda, pea peal seista, aga poissi tagasi see ei too. Ma ei suuda teile öelda, mida ma toona tundsin. Siis läks lahti uks ja see sama õde tuli, et doktor, minge selgitama. Seal on ema ja isa. Vanemad tulid tordi ja lilledega. Jumal hoidku!,» meenutas arst. Pilmane sõnul tuli toona talle appi osakonnajuhataja, kes läks ja rääkis ise vanematega. «Kuigi mina polnud antud juhul süüdi, mõtlen ma ikkagi aeg-ajalt, milliseks toredaks meheks ta oleks kasvanud. Äkki oleks tal praegu juba oma lapsed.»

Tudengina sattus dr Pilmane tegema  uurimistööd anatoomikumi, kus hakkas uurima surnud kudesid ja  nii hakkas ta tegelema morfoloogiaga (tegeleb organismide ja nende osade kuju uurimisega.)

«Mida enam ma morfoloogiaga tegelesin, seda enam ma imestasin,  kui ilusad me seespidiselt oleme. Nii värvilised, nagu vikerkaar. Paradoksaalselt võivad ka n-ö halvad asjad (kasvajad – toim) meie sees olla väga ilusad,» rääkis arst.

Pärast viieaastast pediaatritööd  seisis arst raske valiku ees, kas valida lastearstitöö või morfoloogia. Kas töö elavate või surnutega. Tohter otsustas valida surnud.

«See maailm, mida ma mikroskoobiga näen, on nii rahulik, ilus ja aus. Aga surra tuleb,  arvestades seda, mida need rakud teevad. Rakud on nagu inimesed, nad tapavad üksteist, aga ka aitavad,» rääkis arst oma tööst. Anatoomikumis töötades hakkas arst tegelema ka loodetega. Pilmane teab rohkem kui keegi teine, milline ime on uue elu sünd.

«Mul on sündimata lastest väga kahju, aga kui ma vaatan oma loodete kollektsiooni, mõtlen, et ainus põhjus, miks nad siia ilma tulid, oli see, et tudengid saaksid nende abil õppida ja hiljem aidata teisi,» rääkis arst.