Radari reportaaž süstlavahetuspunktist: kliente on koolilastest rikkuriteni

Reporter Robert Kõrvits uuris süstlavahetuspunkti elu. Foto: Kanal 2

Kanal 2 telesaade «Radar» jälgis kolm päeva elu süstlavahetuspunktis, mida külastasid nii narkomaanid, sõltlastest koolilapsed kui ka luksusautodega kliendid.

Soliidse maasturiga mees käis just süstlaid vahetamas. Armas lapsevankriga noorpaar. Ema tundub olevat puhas ja kaine. Jääb ootele eemale, isa lippab ebakindlal narkomaani sammul süstlaid vahetama. Erika tänav 5a on koht, kus on võimalik päriselt aru saada - narkomaania ja eriti selle surmav lipulaev fentanüül puudutab päriselt meid kõiki, olgu su sotsiaalne staatus milline tahes.

«Siin on väga rikkaid inimesi. Uskuge mind!» räägib meiega kümme aastat fentanüüli ja muid psühhotroopseid aineid süstiv keskealine vene mees, kes töötab aeg-ajalt ehitustel. «Siin käivad kõrgematest seltskondadest inimesed, mul endalgi selliseid tuttavaid. Nad tahavad, et nende maine ja autoriteet ei kannataks. Seepärast kasutavad minusuguste abi. Aitan neil uimasteist saada... ja süstlaid, et nemad pildile ei satuks,» räägib narkomaanist ehitaja.

Ta ise käib Erika tänava süstlavahetuspunktis keskmiselt kolm korda kuus ja toob kaasa 25-100 kasutatud süstalt.

Põhiline, kes siin punktis käib, on fentanüüli süstiv narkomaan. Aga tema klassikaline stereotüüp on lagunemas, ütleb meile süstlavahetuse osakonda juhtiv Indrek Kalikov, kes on seal töötanud juba kaheksa aastat.

«Kui enne oli see rohkem venelaste probleem, siis praegu on ümberringsed koolilapsed, kes alustavad fentanüüli tarvitamist, sest nad ei pea seda süstima alguses. Fentanüüli saab suitsetada, aga rahaliselt jääb kitsaks suitsetada ja tuleb hakata süstima,» selgitab Indrek Kalikov, et  suitsetades on fentanüüli kaif nõrgem kui süstides.

Iga kuu antakse siin punktis välja 15 000 - 20 000 süstalt. Erika tänava punktis on riigi kõrgemaid süstalde tagasitoomise protsente – 80 protsenti. Süstlaid tuuakse tagasi selleks, et need ei jääks vedelema. Tuleb vist silme ette pilt mõnes laste mänguväljakust, kus vedelevad verised süstlad. Tänu sellistele keskustele korjavad narkomaanid tänavatelt ja mujalt ära sadutuhandeid süstlaid. Selles vallas toimub ka innovatsioon. Just jõudis keskusesse uus seade, millega saab kasutatud nõela ära murda, et see transportides ei torkaks ja ei kannaks edasi haigusi.

Narkomaanidele on motivatsiooniks välja mõeldud süstalde tagasitoomise boonussüsteem.  Tood viis kasutatud süstalt, saad seitse uut vastu. Tood 100 kasutatud süstalt, saad 120 vastu. Ärge arvake, et 100 süstalt on mingi haruldus. Radari nähes toob 15 aastat fentanüüli tarvitanud vene mees 303 kasutatud süstalt. «Minu kuu aja varu,» ütleb ta ilma emotsioonideta.

Kui tihti te tarvitate?

«Mõni päev üks, mõni päev viis korda...»

Kuna läksin süstlavahetuspunkti vabatahtlikuna appi, selgitab Eesti teenekaim narkomaanidega tegeleja, keskuse juht Nelli Kalikova, kuidas narkomaanidega suhelda.

«Esimesest momendist, kui nad hakkavad tarvitama, muutuvad nad peenteks psühholoogideks. Nad oskavad ise ideaalselt valetada. Ja nad diagnoosivad ise sinu vale kohe. Kui sa näiteks ei pea temast lugu, aga teeskled,» räägib proua Kalikova. «Esimesest päevast, kui ta hakkab tarvitama, siis ta hakkab valetama, ja mida rohkem ta tarbib, seda rohkem ta peab valetama. Kusjuures nad oskavad teha seda niimoodi, et kui vanem juba midagi enam ei usu, sest sada korda on valetatud ja kui ta tuleb 101. valega, siis jookseb ema pea laiali otsas laenama raha, sest "nurga taga on keegi, kes kohe tulistab poja põlve läbi kui ei maksa võlga ära". Aga nii kui ta raha kätte saab, läheb kohe tarvitama,» õpetab Nelli Kalikova narkomaanidega suhtlemist.

«Ma nimetan neid tolmuimejateks, sellepärast, et kui ta tahab midagi varastada, siis ei saa keegi aru. Tal on selline ükskõikne nägu ja siis niuhti, on asi läinud. Kui inimene nutab oma käekotti taga, siis ma ütlen, et midagi pole teha, sa maksid oma koolitusraha. Nüüd sa tead, kuidas käituda, kuhu oma riided ja kott panna. Kui varastatakse teist korda, siis on see teine kursus ja maksid uuesti kooliraha. Kolmandat kursust pole kellelgi vaja läinud,» muheleb Nelli Kalikova.

Vaatamata pidevale varguseohule hämmastab selle koha avatus. Kokku on siin viis tööruumi, igal pool uksed lahti. Ei mingit väikese trellitatud luugi kaudu narkomaanidega asjade ajamist.

«Minu arvates klient ei tunne ennast mugavalt, kui ta läbi väikse augu peab suhtlema töötajaga. Näha on, et spetsialist on hirmunud. Leian, et neid (narkomaane) peab kohtlema täpselt sama moodi nagu teisi inimesi,» selgitab keskuse töötaja Indrek Kalikov ja võtab lauasahtlist pisikese ümmarguse puldi: «Äärmisel juhul on meil olemas siin turvanupp, mida ma pole aga elu sees kasutanud.»

Eestis on kokku vaid üheksa ja Tallinnas kolm nn kahjude vähendamise punkti, kus uimastisõltlased saavad ära tuua kasutatud süstlaid. Neis punktides antakse tavaliselt ka sotsiaalset, meditsiinilist ja psühholoogilist abi. Lisaks saavad neis punktides fentanüülisõltlased metadooniravi.

15 aastat süstinud mees tunnistab, et fentanüül laastab korralikult. Kui palju sõpru on teil surnud?

«Sel aastal päris mitu... Üle kümne inimese,» tunnistab mees. Ka narkomaanist ehitaja ütleb, et neid on liiga palju. «Isiklikult minu tuttavatest on surnud 15 inimest,» lausub ta.

Mida öelda neile, kes arvavad, et süstivat narkomaani ei peaks aitama?

15 aastat fentanüüli süstinud mees: «Arvata võib igat moodi. Aga probleem sellest ei kao. Süstijaid leidub ikka, kuni eksisteerivad narkootikumid.»

Narkomaanist ehitaja lisab: «Tegelikult 50% narkomaanidest on võimalik ühiskonda tagasi tuua.»

Kas ise tahaksite narkootikumidest loobuda?

«Muidugi tahan. Nagu iga normaalne inimene... Tahaks loobuda, aga igaühel see ei õnnestu,» ütleb pikaajaline fentanüülisõltlane.

Ehitajast narkomaan lisab: «Muidugi tahaks maha jätta.» Aga aine on tugevam kui mehe tahe.

Meie aeg Erika tänava süstlavahetuspunktis saab läbi. Saame aru, et narkomaane peab aitama või toetama neid, kes narkomaane aitavad.  Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski on välja öelnud, et Eesti narkomaanidel kulub aastas 365 miljonit eurot kangete uimastite peale ja see raha on reeglina kokkuvarastatud. See tähendab, et narkomaane tuleb aidata nii palju kui võimalik. Pakkuda neile puhtaid süstlaid, et nad ei haigestuks HIVi ja võimalust saada fentanüüli asendusravi, et nad tagasi tuua ühiskonda ja tööturule.