Ärge jookske end sandiks!

Foto: Toomas Huik

Alanud kevad on jooksusõpradele hirmus ohtlik aeg. Teed saavad kuivaks, päike tuleb välja – küll tahaks kihutada. Aga kiiresti jõuab enamasti vaid lõikuslauale.

Neli-viis aastat tagasi märkas rohkem kui kümnendi harrastusjooksjaid juhendanud Margus Pirksaar, et algajate jooksjate seas hakkab levima saunalavamentaliteet. Nimelt lähevad mõned mehed saunas eriti äksi täis. Ja kuidas veel paremini oma kehalist suutlikkust tõestada, kui vedada sõpradega leili visates kihla, et treenid kõigest kuu aega ning jooksed seejärel maratoni, 42 kilomeetrit. Sest jooksmine – see on ju imelihtne.

Pirksaar, kes on läbinud maratoni 2:18.29ga, mis on Eesti kõigi aegade seitsmes tulemus, ütleb niisuguse uljuse kohta lühidalt: «Väga hullumeelne.» Ja toob võrdluse: «Keegi ei lähe ju algajana jõusaali nii, et paneb 200 kilo kangile ja hakkab sellega kükke tegema. Alustatakse ikka 20 kiloga.»

Aga jooksmine – mis siin keerulist ja kontimurdvat on?

Aga vaat, on küll.