Miks inimene värvib raamatuid?

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

See algas tasahilju. Olin hilistalvel Tartus koju käimas ja mu trükikojas töötav vend poetas nagu muuseas mulle kingiks ühe raamatu. See oli minu esimene: «Elujõu mandalad. Kirgastav värviraamat». Värvisin seda esialgu lapselt ja teiselt vennalt laenatud värvipliiatsitega. Varsti ostsin omale muu seas Basfordi «Lost Oceani» ja oma esimesed täiskasvanuea värvipliiatsid, sest ei saa ju lapse omi pisikesteks juppideks värvida (ja teritada on peenema joonega värvimistöö juures vaja pidevalt!). Möödus kuu ja ma olin jälle raamatupoes, kust väljusin lapse kohustusliku kirjanduse ja veel ühe värvimisraamatuga…

Muidugi pole minu värvimishobi midagi originaalset, see on juba paar aastat suur mood. Alguse sai see buum, kui kirjastus Lawrence King ilmutas juba mainitud kunstniku, Johanna Basfordi «Salaaia». Varraku kirjastuse teabe- ja tarbekirjanduse toimetaja Kaidi Roots täpsustab, et Prantsusmaal algas see veelgi varem – kui avaldati esimene nn stressi leevendav värviraamat täiskasvanutele. Vastus küsimusele, miks just nüüd on selline hullus lahti läinud, on Rootsi sõnul peidus kas või nende raamatute alapealkirjades – aitavad meelt lahutada ja lõõgastuda, ühtlasi ka midagi oma kätega valmis teha.