Masendav kogemus: kaasreisijad jätsid terviserikkega noore naise abita

Foto: Mihkel Maripuu

Terviserikkega noor naine jäi pühapäeval Tallinnas bussis nr 18 kaasreisijate ükskõiksuse tõttu hätta. Postimehe terviseportaal avaldab Maie Reinomäe pöördumise sel teemal.

Olin täna (1.05) laisk ja otsustasin hoopis bussiga poest koju tulla. Sisenesin transpordivahendisse ja suunasin pilgu kaugusesse. Minu mõttelendu katkestas kellegi vaikne ohe ja oigamine. Vaatasin seljataha ja märkasin spordiriietes noort naisterahvast kahel pingil lamamas. Uurisin tema enesetunde kohta. Ta vastas, et tal on peapööritus, nõrkus ja minestus kipub peale. Olles ise regulaarne spordiga tegeleja, arvasin, et inimene on ennast üle pingutanud.

Kiirelt ilmus minu kõrvale ka vanem daam, kes küsis, kas ma võiksin kiirabisse helistada. Olin selle mõttega juba telefoni välja koukinud. Pikemalt mõtlemata helistasin häirekeskusesse, järgmises peatuses tõstsin naise bussist maha. Polnud probleemi, ta kaalus võib-olla 50 kg. Asetasime ta koos prouaga pingile stabiilsesse külili asendisse, varsti hakkas ta oksendama. Kirjeldasin ise telefonisse pidevalt olukorda ja ootasime kiirabi ära.

Kui abivajaja autosse sai, kurtis mulle vanem proua, et oli korduvalt inimesi bussis palunud, et äkki keegi helistab ja kutsub kiirabi, ja et ta ise ei suuda naist bussist välja tõsta, aga talle vastati, et EI, tegemist on kindlasti narkomaaniga.

Mis mõttes narkomaan, ei saanud ma aru. Tal oli kullast käekett ja sõrmused, spordiriided seljas. Olles kogu vahejuhtumist pisut šokeeritud, jalutasin kodu poole. Järsku tabas mind kohutav tõdemus. Seesama abivajaja oleksin võinud olla mina. Läksin näiteks jooksma, pingutasin üle. Lootsin kiirelt bussiga koju saada, aga tervislik seisund halvenes üha edasi, kuna lõpuks ei suutnud enam muud, kui vaikselt oiata. Keegi aga ei tule appi, ega küsi mult, mis viga on, sest mind on tembeldatud narkomaaniks!

Kuulge inimesed, vaadake välja. Seal on ilus ilm. Pidevate kampaaniate ja ühiskonna survel ja vabast tahtest lähevad inimesed välja sporti tegema, kasvõi näiteks laialt levinud eesmärgiga ennast rannavormi suruda. Samas paljud neist pole ennast võib-olla terve talve liigutanud ja nüüd on ülepingutus kerge tulema.

Kui sa ei taha, et sinu sõber omaenda okse sisse ära lämbub (või sa ise), siis palun märka inimest ja aita. Sa ei tea, millal sul endal abi vaja on või su lähedasel, aga kui ühiskonnas levib mentaliteet, et igaüks, kes pikali on, on narkomaan ja et abi pole vaja kutsuda, siis kuhu me niimoodi välja jõuame. Vahet pole, kes – igaüks on elu vääriline. Palun proovime seda ohtlikku mõtteviisi muuta.