/nginx/o/2016/05/09/5359277t1hfb56.jpg)
Möödunud kevadel Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna lõpetanud Jaan Sudak kirjutas oma magistritöös Kihnu rahvapärimusest, kus oma roll on painajatel ehk inimestel, kes käivad teisi inimesi vaimujõul kurnamas.
Rahvapärimuses luupainajal terviseriketega seost ei ole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luupainaja tulekule eelneb Kihnu pärimuses konflikt – näiteks ihaldavad kaks neidu sama noormeest, kellegi võrkudest on kalad ära varastatud või keegi tunneb ennast tõsiselt solvatuna, kirjutab ERR. Harvem anti painajale surnu vaimu tähendus ja tänapäeval tuntakse Kihnus luupainajat ka kui meditsiinilist probleemi, terviseriket, häiret närvi- või veresüsteemi töös.
Magistritöös käsitlen luupainajat nii nagu suhtusid temasse vanasti kihnlased – mitte terviserikkena, vaid abimehena, kes aitas hoida sotsiaalset tasakaalu, sest aitas sageli kehvemas seisus olevatel inimestel end kehtestada. Tööst selgub, et luupainajat peeti päriselt olemasolevaks nähtuseks, kellesse suhtuti samaväärselt teiste kogukonnaliikmetega, kellel oli õigus võtta osa saare igapäevasest elust.