Ringo Ringvee: meditsiinitöötaja ei tohiks usklikku väärkohelda

Kui laps vajab ellujäämiseks vereülekannet, kuid vanemate usk seda ei luba, on arstidel õigus luba eirata. Foto: Toomas Huik

Rännete taustal lisandub igapäevaseid väljakutseid, kuidas käituda võõrast kultuuriruumist või religioonist inimesega, kelle käitumine tihtipeale kummaline näib.

«On uued küsimused, millele tuleb mõelda, aga sageli kiputakse pigem üle mõtlema,» sõnas siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee tänasel õdede liidu konverentsil. Näiteks murravad haiglad pead, kas patsientidele piisab liha- ja taimetoidumenüüst, kas on vajalik luua palveruum, kas lubada kristlastest patsientidel paastuda jm. Valulik teema, kuid samas oluline kultuuri eripära, millega tervishoiutöötajatel tuleb arvestada, on ka suguelundite moonutamine, mida peetakse nii mitmeski kultuuriruumis normiks.

Tervishoiutöötajatel soovitas ta eelkõige säilitada erineva usutaustaga inimestega suhtlemisel rahu ning jätta meelde, milliseid reegleid oma töö puhul silmas peaks pidama. Näiteks moslemite ja sikhidega suhtlemisel tasuks võimalusel valida nendega samast soost meditsiinipersonal. Ei tasu eeldada, et probleemi ei teki ainuüksi sellest, kui saata palatisse vastassoost meditsiinitöötaja. Sikhide usulistest sümbolitest (meestel käevõru, teatud laadi aluspesu, juuksed) tuleb lugu pidada. Meeste juukseid ja kehakarvu võib lõigata vaid juhul, kui see on äärmiselt vajalik, sest see on vastuolus nende usulise vaatega.

Ringvee tõi näite islamiusuliste perekonna juhtumist Belgia kaubanduskeskuses, mil kutsuti kiirabi, kuna naine hakkas sünnitama. Kahest mehest koosnevat kiirabiekipaaži ei lastud naise ligi, kuna abikaasa astus vahele. Ta teatas, et usk ei luba lasta võõraid mehi tema naise juurde ning võttis sünnituse isa vastu, meditsiinitöötajad ukse taga juhendamas.

Jehoova tunnistajate puhul on aga probleemseks kohaks see, et võimalusel peaks hoiduma vereülekannetest. Ka verekomponentide kasutamisel peab patsiendile alati seletama, mida täpselt ja miks talle üle kantakse. Sealjuures ei ole meditsiinitöötajal vajalik diskuteerida vereülekandest keeldumise põhjuste üle.

Murekohaks on Ringvee sõnul ka see, et samast religioonist inimesi võidakse üldistama hakata - «kõik ühest riigist pärit inimesed pole tingimata sama usku, ka samasse religiooni kuuluvad inimesed ei ole tingimata sõbrad,» märkis ta. Kui meditsiinitöötaja on ise usklik, ei tähenda see samas, et temaga sama usku inimesel on samasugused arusaamad.

Ringvee julgustas meditsiinitöötajaid, et olenemata usulistest eripäradest peab meditsiinipersonal teadma oma õigusi ja kohustusi ning neid ka rakendama. Ta soovitas olla suhtlemisel rahulik ja õiglane ning mitte võtta inimese emotsionaalsust rünnakuna enese vastu. «Piiripealsed situatsioonid nõuavad mingil hetkel täpsemat reguleerimist, ent samas ka töötajate teadvuse tõstmist, sest tagajärjed võivad olla ebameeldivad. Peab küll suhtuma lugupidavalt erinevast kultuuriruumist või religioonist inimese arusaamadesse, kuid need ei tohi takistada seadusega sätestatud  ametiülesannete täitmist,» toonitas ta.

Väljakutsetega igapäevaelus seisavad silmitsi teistegi valdkondade esindajad. Ringvee tõi näite, mil hiljuti käisid Ämari lennubaasis Türgi päritolu lendurid, kelle puhul informeeriti kokka, et ta valmistaks sealiha asemel kana, kuna islamiusulised sealiha ei söö. Kokk tegi kanašnitslit ning lisas heast tahtest selle vahele mahlasuse lisamiseks peekoniviilu, mille üks lendur aga šnitslit lahti lõigates avastas. Ringvee rõhutas, et on palju kultuurilisi ja religioosseid eripärasid ning ka näiteks toitumistavade puhul on selline suhtumine enamasti usu poolt tingitud, mistõttu ei saa sellest lasta end solvata või veelgi enam, usklikega vaidlema hakata.