Pärnaka suurest varbast sai pöial

Viktor Djundiki uus pöial oli eilseks juba sedavõrd kosunud, et ei teinud enam valu. Kõrval teda opereerinud doktor Andrus Metsa ja doktor Mari Tamre. Foto: Margus Ansu

Kaua seedis pärnakas Viktor Djundik doktor Andrus Metsa välja pakutud mõtet, et elektrihöövliga juhtunud õnnetuses kaotatud pöidla saab asendada tema isikliku suure varbaga. Aga eile täitis pärast operatsiooni veel pisut paistes varvas juba pöidla ülesandeid.

Läinud teisipäeval toimunud operatsioon oli Tartu Ülikooli kliinikumis ja teadaolevalt kogu Eestis üldse teine omataoline, esimene toimus samuti Tartus 1998. aastal. Tõsi, varvas on jämedam kui pöial, ent kui haavad kinni kasvavad ja paistetus kaob, ei pruugi pöealt lähemalt uurimata Djundiki eripärast arugi saada. Varvas ongi pöidlast umbes viiendiku jagu jämedam, aga ei toimi pöidlana tegelikult sugugi kehvemini. «Sirutus ja painutus on suurel varbal enam-vähem sama,» lausus Metsa.

Ehkki tavainimesele tundub säärane siirdamine ehk veidi ulmeline, pole töö iseenesest kirurgi jaoks midagi kaelamurdvalt keerulist. Operatsioon kestis üheksa tundi, aga säärase pikkusega operatsioonidki on käekirurgias tavapärased. Metsa ei opereerinud seejuures üksi, vaid koos doktor Mari Tamrega. Veresooned õmmeldi mikroskoobi all käsitsi kokku niidi ja nõelaga, mis on tunduvalt peenemad juuksekarvast, aga sellegagi on arstid harjunud.