/nginx/o/2016/04/19/5278679t1h10d4.jpg)
Nii mõneski välisriigis on vanematele karmid karistused, kui nad kasvõi teadmatusest jätavad lapse õigel ajal arstiabita või sunnivad teda järgima tervist kahjustavat eluviisi.
Kas lapsele arstiabi ja mitmekesist toitu keelavat vanemat tuleks karistada? (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprillis langetati Kanadas Albertas kohtuotsus, millega meningiiti surnud lapse vanemad mõisteti süüdi, sest nad ei pöördunud õigel ajal arstide poole ega taganud lapsele eluks vajalikke tingimusi, kirjutab Pealinn. Vanemad ei jätnud last hoolitsuseta, aga nagu nentis prokurör, siis «kahjuks ainult armastusest ei piisa». 19-kuuselt bakteriaalsesse meningiiti surnud Ezekieli vanemad arvasid, et lapsel on külmetus ning ravisid teda looduslike ravimitega (küüslauk, tšillipiprad ja sibulad). Kui laps hingamast lakkas, kutsusid ehmunud vanemad kiirabi, kuid haiglas tunnistati poisike ajusurnuks. Vandekohus mõistis vanemad süüdi, ent karistus määratakse juunikuisel istungil. Maksimaalne karistus lapse eluks vajalike tingimuste eiramisel ja takistamisel on viis aastat vanglas.
2011. aastal mõisteti Prantsusmaal vegan-vanemad Sergine ja Joel Le Moaligou süüdi oma 11-kuuse tütre surmas hooletussejätmises ja toidupuuduses hoidmises. Vanemad toitsid pisitütart vaid vegan-ema rinnapiimaga, mis meditsiiniekspertide kinnitusel põhjustas lapse surmaga lõppenud tõsise vitamiinipuuduse. Mõlemale vanemale mõisteti viis aastat vanglakaristust.
Lisaks alakaalulisusele kannatas laps A- ja B12-vitamiini puuduse all, mistõttu oli ta põletikele eriti vastuvõtlik. Lapse ametlik surmapõhjus oli kopsupõletik. «Vanemad ei järginud arsti nõuannet viia laps haiglaravile, kui neile see ettepanek tehti. Juba lapse 9. elukuul märkis arst, et lapsel on bronhiit ja ta on kaalu kaotanud,» ütles kaitsja Stephane Daquo. Vanemad ravisid last kapsaleotiste, sinepi ja kampriga ning pesid mulla ja saviga. Kaitsjate sõnul olid vanemad oma tegudest ja nende tagajärgedest teadlikud.
Märtsis jõudis Eestis tähelepanu alla juhtum ajukasvajasse haigestunud viieaastasest tüdrukust, kelle ema keeldus arstiabist, kuna uskus rohkem end ravitseja-terapeudiks nimetavat meest. Kui hinge vaakuv laps viimaks haiglasse jõudis, oli juba hilja ning tüdrukuke lahkus 21. märtsil elavate hulgast.
Eestis on vanemad sarnaste juhtumite puhul puutumatuks jäänud. 2000. aastal, kui jehoovatunnistajatest vanemad loobusid usuliste veendumuste tõttu lapse elu päästmiseks hädavajalikust vereülekandest, mõisteti nad õigeks. Kuigi prokurör märkis, et ekspertide hinnangul oli laps veremahu asendamisega ravitav, otsustas kohus, et vanemate vastu puudub kuriteo koosseis. Võitis seisukoht, et laps ei surnud mitte vanemate ettevaatamatuse või otsuste, vaid väga raske seisundi tõttu.
Lastekaitse liidu presidendi Loone Otsa sõnul peavad kõik riigid tunnustama lapse sünnipärast õigust elule ja tagama lapse ellujäämise. «See tähendab, et igal lapsel, ka raske puudega või vähese elulootusega lapsel, on ikkagi sünnipärane õigus elule ja tema ellujäämiseks tuleb teha maksimaalselt kõik, mis arstidest sõltub,» selgitas Ots. Lapsel on õigus võimalikult heale tervisele ning tervise taastamisele, talle tuleb kindlustada arstiabi ja tervishoid ning sünnituseelne ja -järgne arstlik hooldus.
Eesti patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves on seisukohal, et lapsevanemal peab olema õigus otsustada oma laste ravi ja ravimata jätmise üle. «Sellist tagaajamist ja patsientide vägistamist ma mingil juhul ei poolda. Igapäevameditsiinis peame rääkima patsiendi vaba tahte õigusest ja unustama need äärmuslikud juhtumid ära.»
Erinevalt näiteks Kanadast, Eestis vanemaid lapse haigussurma puhul Ilvese sõnul ei karistata. «Eestis see nii absurdne ei ole, tahtevastast ravi ka laste suhtes meil sellisel kujul ei ole,» selgitas Ilves. Samas tunnistas ta, et vanemate tahe ei saa ikkagi olla absoluutne. «Ainult juhtumitel, kui surm on sisuliselt kindel, isegi mitte küsimärgiga, sellisel juhul võib seda (vanemata soovile vastu minnes last ravida – toim) teha,» lisas ta.
Kui vanem siiski lapsele hädavajalikust ravist loobub, on Eestis võimalus vanematelt ajutiselt vanemlikud õigused ära võtta. «Kui vanem segab lapse ravi ega luba ravida, siis Eesti riigis on selline süsteem, et me teatame halduskohtunikule ja selleks ajaks, kuni laps vajab abi, võetakse vanemlikud õigused ära,» lausus lastearst Adik Levin.
Lastekaitse liidu presidendi Loone Otsa sõnul on välisriikides mõnel juhul näiteks jehovistidest vanemad pärast neilt ajutiselt vanemlike õiguste äravõtmist lapsest alatiseks loobunud, mistõttu lapsele on leitud kasuvanemad. Ots ütles, et tema teada pole Eestis haiglas vanemlike õiguste ajutise äravõtmise juhtumeid olnud. Lisaks äärmuslikule lahendusele vanemlike õiguste ajutise piiramise või peatamise näol lasub lastekaitse liidu esindajate sõnul tervishoiutöötajatel kohustus võtta ühendust vastavate ametnikega, pöörduda haigla sotsiaaltöötaja, kohaliku omavalitsuse lastekaitse- või sotsiaaltöötaja või isegi politsei poole.