Psüühiliselt haige, aga mitte hull

Professor Eduard Maron. Foto: Liis Treimann

​Kui palusin taksojuhil end Tallinnas Paldiski maanteele psühhiaatriakliinikusse viia, küsis too, et kas hullumajja. Psüühikahäiretega inimese hulluks tembeldamine on levinud. Aitamine aga mitte nii väga – hullemal juhul, nagu juhtus hiljuti Viljandis, sooritab haige abi saamata jubeda teo ja ta saadetakse sundravile.

Professor Eduard Maron, kuidas psüühikahaiguste stigmatiseerimise vastu võidelda?

Vene ajal esines sellist sildistamist väga palju. Psüühikahaiged kõrvaldati ühiskonnast, neid kardeti. Nüüd on olukord mõnevõrra paranenud, aga mitte piisavalt. Isegi psühhiaatreid nimetatakse vahel hulluarstideks ja neisse suhtutakse teistmoodi kui teistesse arstidesse. Arvatakse, et meil endal pole ka psüühikaga kõik korras, ja see häirib. Levib anekdoot, et psühhiaatriaosakonnas on arst see, kes esimesena valge kitli selga saab. Ehkki me ei kanna vastuvõtul juba ammu kitleid. Tegelikult tegeleme vägagi levinud probleemidega, mis võivad tabada iga peret. Olen mõelnud, et äkki aitaks stigmat vähendada, kui psühhiaatriahaiglad ei asuks aiaga piiratud eraldi territooriumidel.