Ärevushäire on terviseseisund, mis vajab ravi

Ärevushäire teket mõjutavad arvatavasti nii pärilikkus kui ka lapsepõlvekogemused, näiteks vanemate liigsed ootused, hülgamine ja tõrjumine. Pat­sientide abistamiseks on loo­dud patsiendijuhend, ees­märgiga aidata inimestel edu­kamalt toime tulla erinevate haigustega, anda vastused sa­gedamatele ravi ja igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Foto: Luis Loro

Ärevus on tänapäeval elu paratamatu osa. Igapäevaelus tekib tihti olukordi, kus on mõistlik tunda teatavat ärevust. Kui inimene ei tunneks mingit ärevust üheski olukorras, mis võib olla ohtlik või tuua kaasa läbikukkumise (näiteks eksam), oleks midagi korrast ära. Ärevusest saab ärevushäire siis, kui see hakkab igapäevaelu häirima.

Ärevushäire erineb tavalisest, normaalsest ärevusest selle poolest, et tunne on väga tugev või kestab kauem – see võib kesta mitmeid kuid ega vaibu pärast pingelise olukorra möödumist. See võib viia foobiateni, mis segavad inimese elu. Näiteks ei suudeta muremõtete tõttu uinuda või hakatakse ärevust tekitavaid tavaolukordi (koolis või tööl käimine, söömine) täielikult vältima. Niisuguseid tavaolukordi tõlgendatakse selles seisundis ohtlikumana kui need tegelikult on.

Üldistunud ärevushäirele on iseloomulik pidev, krooniline ärevus, muretsemine ja pingetunne. See kestab vähemalt kuus kuud, kuid sellega ei kaasne paanikahooge, foobiad või sundmõtteid. Peale pideva muretsemise esinevad üldistunud ärevuse puhul ka mitmed lisasümptomid. Näiteks rahutus, kergesti tekkiv väsimus, keskendumisraskused, lihaspinge, unehäired, ärrituvus. Üldistunud ärevushäire võib tekkida ükskõik millises eas ja selle põhjused on täpselt teadmata. Arvatavasti mõjutavad teket nii pärilikkus kui ka ärevushäire teket soodustavad lapsepõlvekogemused (vanemate liigsed ootused, hülgamine, tõrjumine).

Ärevushäirete raviks on mitmeid meetodeid

Ärevushäirete ravi algab vestlusest perearsti ja -õega. Vestluse käigus selgitatakse ärevushäire olemust ning seda ägestavaid ja leevendavaid tegureid. Ärevushäirete raviks on mitu võimalust – eneseabi, psühhoteraapia ja ravimid. Eneseabi puhul tutvustab arst patsiendile erinevaid eneseabiharjutusi, mida viimane peaks õppima kasutama pingete või ärevuse ilmnemisel. Lisaks tutvustatakse erinevaid eneseabimaterjale, millega saab patsient töötada kas iseseisvalt või spetsialisti (arst, õde, psühholoog) juhendamisel. Psühhoteraapia käigus kasutatakse ravivõtteid, mis aitavad tekitada mõtlemises, tunnetes ning käitumises paranemiseks vajalikke muutusi. Ärevushäirete puhul peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks eelkõige kognitiivkäitumisteraapiat. Vajadusel määrab arst patsiendile ka ravimeid, nt antidepressandid või rahustid ja/või uinutid.

Igasuguse paranemise eelduseks on alati patsiendi enda valmisolek kaasa töötada. Patsientide abistamiseks on loodud patsiendijuhend. Selle eesmärk on aidata inimestel edukamalt toime tulla erinevate haigustega, anda vastused sagedamatele ravi ja igapäevaelu puudutavatele küsimustele ning toetada abivajajaid raviprotsessis. Juhendid koostatakse sama haigusseisundi kohta käiva ravijuhendi põhjal, mis on mõeldud tervishoiutöötajatele. Patsiendijuhendis antakse soovitusi patsiendi vaatenurgast ning see sisaldab infot, mida patsiendil või tema pereliikmel on vajalik teada haiguse olemusest, igapäevaelu korraldamisest ja ravist. Kõike juhendis olevat räägib patsiendile tema visiidi ajal ka arst, ent uue info paljususes kipub kuuldud tarkus koju jõudes sageli ununema. Patsiendijuhend aitab vastata tekkivatele küsimustele, kui arsti pole läheduses.

Patsiendijuhendid valmivad nii trüki- kui veebiversioonis. Trükise saab patsient kas perearsti või eriarsti käest. Lisaks jagame juhendeid ka vastavaid patsiente esindavate kogukondade kaudu. Patsiendijuhendi veebiversioon on kõigile kättesaadav aadressilt www.ravijuhend.ee.