Perearst: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab

Terviseprobleemiga tuleks esmalt pöörduda perearsti juurde. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Põlva perearst Hepp Nigol on haiglate võrgustumise suhtes üsna optimistlik ning leiab, et igale olukorrale saab leida lahenduse. 

«Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab,» tõdes Nigol täna toimunud kliinikumi kevadkonverentsil, lisades, et võrgustumine talle meeldib.

13 aastat Põlvamaa patsientidega toimetanud perearst tõi välja, et seoses võrgustamisega on hetkel väidetavalt teada, et üldhaiglatesse peaks ambulatoorsetest erialadest kättesaadavad olema kõrva-nina-kurguarst, silmaarst, günekoloog, psühhiaater, nahaarst, taastusraviarst, sisehaiguste arst ja üldkirurg. «Ma arvan, et üldhaiglatest ei kao ära ka olemasolevad spetsialistid – kõik on läbirääkimiste küsimus,» lausus ta.  

Nigol leidis, et ehk lahendab üldhaigla koos suurhaiglaga hoopis mõne spetsialisti probleemi, näiteks kui spetsialist käib näiteks üks-kaks korda kuus väikehaiglasse vastuvõttu tegema. Perearst tõdes, et seda on Põlva näitel rakendatud juba aastaid. Tema hinnangul tuleks kasutada selliseid võimalusi rohkem, sest väikelinna elanikule on suurde linna arsti juurde minek väga aeganõudev ja kurnav tegevus ning sageli tuleb kaasata selleks ka abiväge.

Nii kuulebki perearst sageli, et nii kaugele ta küll kuidagi ei saa. «Aga näed, alati leiame lahenduse,» lausu ta siiski optimistlikult ning lisas, et see on ainult suhtlemise küsimus. Perearstidel on hea koostöö sotsiaaltöötajate, kellega konsulteerides saab probleemi lahendada. Samuti on üks võimalus kasutada eraettevõtjate invatranspordi teenused.

Sel juhul jääks Nigoli sõnul ära ka dubleerimine. Ta toob selle kohta ka isikliku näite. Tema kabinetis käib üks kord kuus piirkonna meespatsiente vastu võtmas TÜKi androloogiakeskuse doktor, kes teeb ära esmase selektsiooni ja kel tekib vajadus täpsustavateks uuringuteks, kutsutakse Tartusse. Põlva meespatsientide ja perearstide jaoks on see väga tänuväärne tegevus. 

«Mul on jäänud viimasel ajal mulje, et kõige kehvemas seisus on eriarstiabi puudumise tõttu meie saarte elanikud,» ütles Nigol ja lisas võrdluseks, et Lõuna-Eestis on vahemaad erinevate linnade vahel üsna mõistlikud, 40 kuni 60 kilomeetrit. Samuti teeb sotsiaalministeerium tema sõnul koostööd kohalike omavalitsustega, et transpordiprobleemi valutumalt lahendada.

Eriarstilt eriarstile läbi perearsti

Perearsti hinnangul toimib perearstisüsteem vaid siis tugevana, kui seda toetab omalt poolt hästi korraldatud eriarstiabisüsteem. Spetsialisti sõnul ei kuulu patsient mitte ainult perearstile, vaid ka eriarstil on oma roll selles, et mingi protsess lõpule viia ja vajadusel kaasata teisi eriarste, kui ta tuvastab, et probleem kuulub mujale.

«Kahjuks perearstide kogemus on selline, et eriarstilt eriarstile suunamine käib miskipärast läbi perearsti, mis tähendab lisavisiite ja lisa ajakulu,» lausus Nigol ja lisas, et võtmeküsimus erialaspetsialistidega koostöö tegemisel on infovahetus. Ta toob sellest rääkides välja e-konsultatsiooni, mis aitab muuta info liikumise perearstide ja eriarstide vahel sujuvamaks ning mis on tema hinnangul viimase aasta jooksul edukalt arenenud.

Nii peaks perearst saama kohe infot, kui tema nimistu patsienti on näiteks haiglast välja kirjutatud. Seda võiks perearsti sõnul edastada e-kirja teel ning selle alusel teab perearst otsida terviseinfosüsteemist patsiendi epikriisi ehk haigusjuhu või läbitehtud ravijärgu kokkuvõtet. Epikriis peaks sisaldama nii haiglas tehtud uuringute ja analüüside loetelu kui ka põhjalikke nõuandeid, kuidas patsienti edasi ravida.

Ta lisas, et kui patsiendi raviskeemi lisanduvad uued ravimid, peaks need esmalt peaks välja kirjutama haigla eriarst koos kindla soovitusega patsiendile pöörduda ettenähtud ajal perearsti vastuvõtule. Kliinikumi näitel on need Nigoli sõnul enamasti tagatud. «Kliinikumiga meil probleeme ei ole,» lisas ta.

Juhul kui inimene vajab ka pärast haiglaravi sotsiaalteenuseid, peaks see spetsialisti hinnangul olema korraldatud patsiendi haiglast lahkudes haigla ja kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate omavahelise kontakti kaudu ning perearst peaks saama selle kohta sidevahendite abil infot.

Lisaks tunneb Nigol muret ka perearstita nimistute pärast. Neid on tema hinnangul Eestis palju. «See on suhteliselt kurb teema ja neid perearstita nimistuid tuleb järjest juurde,» lausus ta ja lisas, et näiteks Põlva maakonnas on neid praegu üks, kuid peagi on lisandumas teine.

Õnneks on tagatud siiski minimaalne asendusarsti teenus. «Kas kõrvalvalla perearst  käib seal vahel vastu võtmas,» tõi ta näiteks.